Käes on diagnoosiga ostuhullude nädalad

 (23)
Käes on diagnoosiga ostuhullude nädalad
Foto: Andres Putting

Ütlen kohe ära, et mind te ostuhullude seas ei näe. Ei Kaubamaja Osturallil ega Stockmanni Hulludel päevadel. Põhjus on ainult üks — seal müüakse täielikku rämpsu.

Pühitakse riiulile tolmuma jäänud kraamilt tolm pealt — ja müüki! Mingit „spešöl praissi“ ei ole olemas, saage aru. Nendel päevadel lihtsalt antakse omahinnaga ära kraam, mis võtaks laoruumist liiga palju enda alla. Odavam on see „hulludele“ anda.

Ja nagu te aru saate, on need päevad ajastatud palgapäeva järgsele ajale — miks ei tehta neid kuu lõpus näiteks? Sest siis pole rahval veel raha. Siis loeb inimene sente ega allu provokatsioonile „kuus siilikujulist kuumaalust ühe hinnaga!“.

Tean, mida räägin, sest 13 aastat tagasi osalesin ka mina Stockmanni Hulludel päevadel. Ja sellest ajast on mul kodus erinevaid asju. Näiteks voodiriided, mille materjal osutus marliks, ning puust pipraveski, mis ei jahvatanud mingit pipart. Olen sinna sisse soola pannud — kui tugevalt raputada, saab tervele laudkonnale soolakorra. Ja sealt on pärit ka minu oranžid teksad, mis poes olid selgelt pruunid.

Omamoodi ma imestan, et selliseid ostuüritusi ikka veel suudetakse rahvale pähe määrida. Siin pole vaja psühholoog olla, et asja olemusest aru saada  — kõik asjad on niimoodi sätitud, et sul tekib kohutav tahtmine need ka oma kodus nii paigutada. Sulle meenub, et kodus pole üldse ilusaid asju, ja näed, siin on just täpselt selline tore hiiretipsuga nuga…

See pole mingi saladus, et sellistes kohtades on sinu kõrval sellised omadused nagu jahiinstinkt ja kambavaim. Kui näed kellegi kätt midagi haaramas, haarad ka sina. Ühel hetkel kuuled, kuidas keegi su peas räägib: „ Ma tahan sama, mida see naine seal… Huvitav, mis tal korvis on? Kaks lõikelauda? Äkki tõesti osta emale jõuludeks? Või tahab tädi Helmi ka äkki? Just. Ma võtan kohe kolm tükki… Ja need roosad elevandid? Äkki on hea kellelegi sünnipäevaks kinkida? Oi, ja need mobiiltelefonihoidikud on nii odavad….Äkki võtaks kaks kohe?“ See ongi kambavaimu magus jutt.

Ja kui te poest välja astute, on teil käeotsas paar kilekotti — kui on roosad, olite Osturalli ohver, ja kui kollased, „andusite“ Stockmanni kambavaimule. Muide — üks asi, miks ma nendel päevadel ei osale, ongi see kilekoti terror. Ma vihkan kilekotte, mis kõigile mu „hulludiagnoosi“ kuulutavad.