Mis te arvate, kui palju maailm muutus, kui käibele tuli raha?
Raha on küllus ja selles mõttes on raha alati käibel olnud. Mis vahepeal on muutunud, on meie arusaamad ja uskumused rahast. Piiratud vaatepunktid loovad inimkonnale puuduse taju. Tegelikult oleme ju aegade algusest kaubelnud. Mina kasvatan kartulit, sina porgandit ja siis me vahetame, see on ka raha. Kui vaadata asja laiemalt, siis tegelikult on kõik raha. Puud kingivad meile hapnikku, veega saame olla elus, väljendada tänu, luua midagi siia maailma, mis on ka raha. Krõbisev ja kolisev raha on aga muutunud nii tähtsaks, et ilma selleta me ei oska enam rahaenergiat vastu võtta. See on tohutu piirang.
Ometigi tänapäeval tundub, et just raha teeb meid õnnelikuks.
Niipea kui sa niimoodi arvad, tõstad sa õnnelikkuse tunde endast väljapoole ja kui raha kohe ei tule, annab see justkui õigustuse, miks sa ei saa olla õnnelik. See on üks trikk, millega me iseennast petame. Ma tegin Facebookis ühe laivi, kus ma küsisin lihtsalt ühe küsimuse, mida ma praegugi küsin: millal sa oled õnnelik? Millistel hetkedel?
Võib-olla siis, kui ma saan teha seda, mida ma tahan. Näiteks veeta aega oma lastega nii, et ma ei pea kella vaatama.
Väga hea, sa läksid kohe sellesse energiasse sisse. See energia ongi see, mis hakkab tooma raha. Piisab ainult sellele mõelda − kui ma oleksin väga õnnelik, siis milline minu elu oleks? See tunne on südames. See hakkab kohe andma vibratsiooni, mis toob võimaluse raha ilmumiseks. Võib-olla inimesed hakkavad andma teile mingeid asju, kutsuvad lõunale ja teevad välja. Ütlevad, et sa oled nii äge inimene ja kutsuvad sind tööle, tahavad selle eest raha anda. See on see, mis hakkab tooma. Meil on piirituid võimalusi, millega saab vastu võtta küllust. Kui sa arvad, et raha on ainult sedel või number pangakontol, siis sa oled loonud iseenda elust väga piiratud maailma.
Et siis ennekõike ei tule mõelda selle peale, mis sind rikkaks teeb, vaid mis teeb sind õnnelikuks?
Jah, mis teeb sulle hea tunde? Mis on see, kus sa oled kõige rohkem sina ise? Enamik ei taha endalt küsida seda küsimust, mis neid õnnelikuks teeb. Nad otsustavad välise põhjal, et mis on õige, mida ühiskond õigeks peab ja mida mitte. Mingi vanuseni on kõik lapsed nagu rõõmupallid. Mul näiteks õelaps ärkab hommikul üles ja mängib oma sõpradega totaalses entusiasmis. Kuhu ja miks see rõõm hiljem kaob? See kaob, sest vanemad ja ühiskond elavad nii tõsist elu. Me hakkame lapsi maast madalast piirama. Laps tahab, et talle midagi ostetaks, aga ema ütleb, et ei saa, sest raha ei ole. Ja niimoodi pidevalt. Aga lapsest saadik peaks olema tunne, et kõik on siin ilmas võimalik. Universum toimib: küsi ja sulle antakse põhimõttel. Raha tuleks küsida. Universum, kas ma saaksin palun raha?