Jumal on Rumal — unistuste pühapäev

Vahel on tunne, et tahaksid veidi jumalat mängida. Püütud hiir vabadusse lasta ja kui ta sinu eest põgeneb, siis võtta hark ning üks selle kolmest orast närilise hirmunud kehasse sisendada. Tahad tunda, et oled suurem, et sinu kohta ei kehti samad reeglid, mis hiirtele. Kuulda hiire agoonilisi appikarjeid, viimaseid piuksatusi ja peenikest kisa. Kas sul sellest parem hakkab, on juba teine küsimus. See on pigem nagu alkohol, et kui õhtul palju jood, siis on hommikul pea valus. Jumal olles saabub viimaks pohmell ja sa kahetsed juhtunut.

Pulmad, mõtled sa. Raha, raha, raha, raha. Ent poissmeesteõhtu peab olema midagi erilist, mitte lihtsalt mõni pappi täis pumbatud pidu. Aga sa oled juba niigi teinud neid kõiki erilisi asju. Linna peal jobutamine ja keska rebaseretsilikud rituaalid ei paku enam pinget. Tahad midagi uut ja suurt. Fantaasialend hakkab tööle. Ikka ja jälle pürgid sinna tähtede poole üles, ületad üha kõrgemaid väärtusi. Muudkui rohkem võtad riske ja üha vähem tunned rahuldust väikestest asjadest. Midagi suurt on vaja, ainult orgasmist ei piisa.

Mida sa siis veel teinud ei ole? Alasti karaoket laulnud? Oled küll, aga noh väikeses seltskonnas, see polnud päris see. Sa ei ole tegelikult tapnud, ka hiirt mitte, see oli ennist välja mõeldud fraas. Verd tahaksid ehk näha, punast ja inimese oma just; mehega ei ole maganud ja vangis ei ole istunud. Enesetappu pole üritanud. Toompea lossi ees pole ka muide onaneerinud. Viimasele võiksid ehk mõeldagi, aga… Aga sul on nüüd naine ja tapmine on muidugi suurem asi. Ent liiga suur sinu peo jaoks. See vangla värk tundub reaalsem. Ikkagi mehelik ja teisest küljest omamoodi seiklus teistmoodi maailma. Tahad vanglakogemust enne kui naise võtad ja ühel päeval isaks pead saama. Siis sa ei saaks enam lollusi teha… lapse pärast.

Sa pead ainult ühte väikest ühiskondlikku normi rikkuma, et kas või päevake või hea õnne korral paar kusagil kongis kükitada ja sealses üksinduses oma tõelist eksistentsi tajuda. Olla 48h lutikate Jumal. Nii lihtne see ongi. Ja normist üleastumisest tunneksid ainult rahuldust. Tõsine pervert oled. Sellal, kui teised joovad end täis ja magatavad odavaid naisi, tahad sina kinni kukkuda. Lõgin. Selliste olukordade nimel sa siis eladki.

Ja ühel õhtul see korraga juhtub, et te Atsiga joote end täis. Ei, mitte niimoodi jommi nagu siidripudelitega nolgid kusagil nurga taga vaid ikka mehe moodi kohe. Istute džentelmenlikult Karja tänava Patrickus, mõlemad pintsakutes nagu korbi päevil, ja trimpate viskit, kõrvale popsutate sigarit. Ats vaatab sulle otsa, noogutad. Ta võtab taskust telefoni ja tellib takso. See tuleb umbes viisteist minutit hiljem. Jõuad veel sigari rahulikult lõpuni teha ja ettekandjalt telefoninumbri norida. Mitte seksi pärast vaid lihtsalt vanast harjumusest. Jootraha jätate ka. Džentelmenid olete ju.

Ütled juhile, et ta Kakumäele sõidaks. Salongis mängib krägisev mölamasin ja Minni räägib eetris meestele, kuhu sõita tuleb. Linn on tühi: vähe autosid liigub nii hilisel tunnil. Taksojuht ületab muidugi kiirust. Jaani kiriku eest keerab ta raksaki paremale ja päevi näinud masina madal perse võtab vänderdama. Sa ei ütle selle peale mitte midagi. Teed ainult näo nagu sõidaksid iga päev samamoodi. Ja siis ta, taksojuht see tähendab, küsib, et kuhu Kakumäel tahate. Vaatad taksomeetrit ja ütled, et aitab vist. Ta vahib sulle lolli näoga otsa ja peatab auto.

“See teeb 135 krooni.”
Võtad taskust rahakoti ja avad selle. Kott on tühi. Sinu jaoks tegelikult üllatust ei ole, kuid sa teed näo nagu oleks.
“Aga mul ei ole raha,” ütled taksojuhile.
“Mis me siis teeme? 135, maksa ära!” ja seda öeldes on ta juba üsna agressiivne.

“Mul ei ole raha,” kordad ennast. Ta vaatab Atsi poole, Ats vangutab tuimalt pead. Ja siis lukustab taksojuht uksed ning möliseb läbi raadio po russkii midagi dispetšeriga. “Politsei on teel,” ütleb ta sulle ülbelt otsa vaadates.

“Noo, mis ma teha saan, et mul raha ei ole,” vastad ja laiutad käsi.
Üsna pea saabub vilkuritega auto ja üks kahest mendist tuleb takso juurde. Taksojuht avab uksed.
“Härra politseinik!,” ütled tulijale otsa vaadates ja sõbralikult naeratades.

Ja tema kamandab sind ebaviisakalt ja üldsegi mitte nii sõbralikult: “Kobi välja!” Seda öelnud, haarab ta su mantli hõlmadest ja tirib sind jõuga autost välja. Välimuse järgi oled sa tõeliselt haritud härrasmees — pintsakus ja kammitud juustega, prillidega, lips on ka ees. Ta ju ei tohiks sulle niimoodi teha. Sinu ainus kuritegu on, et sa piisavalt rikas ei ole, et sul raha otsa lõppes. Aga ment ei kuula sind, kui talle midagi seletada püüad, ta ei tegele inimeste ega sotsiaalhoolekandega. Tema töö on pätid trellide taha saata.

“Jess,” sosistad salamisi ja su silmad löövad pimedas särama. Sa ei osuta füüsilist vastupanu, kui ta su tolmusele teeäärele pikali keerab ja sulle jalaga kerge obaduse vastu selga annab. Ai, aga valus on… Kuuled teise ukse avanemist. Õudselt pime on. Lask ja kukkumine. Õppisid kunagi enesekaitset. Lööd end ahistanud mendi momentaanselt pikali ja paned talle rusikaga kubemesse. Võtad vöölt ta relva… Näed vilkuritega auto lähedal ennist tulistanud pollari musta figuuri. Ta sihib sind, aga liiga pime on, et lasta julgeks. Su elu on sulle armas. Iga hetk võib sellesse teadmisesse muutuse tuua. Enesekaitseks valmis? Alati valmis. Sihid ja tulistad. Sina ei lase mööda. Karje!

Vaatad taksojuhti. Ta on hirmul: tõstab käed üles ning vangutab pead.

“Välja!” karjud taksojuhile. Ent edasist arvestades oli see viga. Ats lamab auto kõrval lombis. Istud rooli ja kihutad minema. Vaatad peeglisse ja soovid oma sõbrale mõttes head teed. Raisk. Sa ründasid just politseinikke ja tapsid neist ühe. Selle eest ei saa kartsa, selle eest kukud päris pikaks ajaks kinni. Kardad nüüd? Värised kõhedustundest tuleviku ees. Külma higi piisad langevad laubalt kätele. Tunned juba niiske sita haisu kongis. Sul on samasugused rõivad nagu kõigil teistel. Ja neil kõigil on silmalaud katki ja sinul ka. Konstantselt kurb tunne on, kahetsed oma tegu, aga õnn saabub siis kui süstid kerade alla heroiini. Ja tead, et su eluaegne lõpeb AIDSiga… See on tegelikult lohutus. Nõukaajal lasti sinusugustele pikema jututa kuul pähe. Su elu on veel ees, sitakott. Seda sõna kuuled iga päev. Su kõrvu kostab ema nukker hala — nutt ja mure sinu pärast. See ongi kõige raskem, mitte surm ega vägistamised, vaid see, et teistel on sust hale ja halb, et nad kurvad peavad olema… see teeb hoopis meele mõruks.

Ja siis äkki tuleb sul vinge mõte. Aga mis siis kui see kõik oli etendus. Kui need olid paukpadrunid, mis häält tegid, ja näitlejad etendasid rolle ja kui sõbrad tahtsid sulle pulmade puhul nalja teha… Siis oleks ju kõik hästi, võiksid jala gaasipedaalilt maha võtta… Tunned end ebakindlana. Ja siis nad sõidaksid sulle kindlasti politseiautoga järele. Ja te jooksite kusagil edasi. Naeratad kergendustundest. Ja mis siis kui see ikka pole nii? Oleksid pidanud hoopis Toompeale minema. Tõuseb!

Üks vilkuritega politseisõiduk jälitab tumedat autot, mis õudse hooga linnast välja kimab. Vaatad neile järele. Kurv ja jälitatav on teelt väljas. Otse vastu puud, mis lõikab plekki nagu nuga küpset tomatit. Sul on kukkumise tunne. Auto süttib põlema. Oled õnnelik, et seda eemalt näed. Järelikult võid lahkuda… Pääsesid. Huh! Elus oled. Ehk oligi nali. Äkki on Ats ka elus.

Uus vilkuritega masin läheneb selja tagant. Aga sa kukud, kukud leekidele lähemale. Valus on. Palav. Vastik hais tungib sõõrmeisse. Hakkad teadvusele tulema. Su juuksed põlevad. Sa näed, et su vasakut silma ei ole enam. Sa näed ennast, oma nägu. Ja käelaba, mis vedeleb eemal. Sa ei ole oma kehas. Lõpp?

Ebakindel hõljumise tunne on. Valgeks läheb. Sa ei ole veel teadvusel Ja siis ärkad eufoorias, kuid mitte midagi ei saa enam teha. Kus sa nüüd oledki? Oma kehas… Kõrges ruumis. Tunned veel valu. Tahaksid karjuda, aga häält ei ole, ainult oigad nagu vanamees …valgete linade vahel ja üksinda voodis. Maarika seisab alasti uksel ja maskiga mees hoiab oma kätt tihedalt ümber ta piha. Pöörad pead. Teine maskiga mees on akna juures ning sihib sind relvaga. Nüüd on kõik päriselt.

“Ats, pane pingviini!” Normaalsed sõbrad on sul. Naerad, kuni su suu kortsus paberit täis topitakse…