“Peigmehel olid pisarad silmas, kui nägi mind altari poole kõndimas…”
Kui ma mõtlen oma pulmade peale, tuleb mul kohe meelde see, kui palju vaeva tuleb näha ühe korraliku pulma pidamiseks. Ma olen väga tänulik oma pulmakorraldajale Keidy Jõgile!
Minu pulmad hakkasid päev enne õiget päeva, kui ma pidin oma pulmakleidi õmbleja juurest ära tooma ja siis jooksuga maniküüri minema.
12.04.2014 oligi see tähtis päev, hommikul kell üheksa läksin ma pulmakorraldaja juurde, sest ta oli ka samal ajal mu juuksur. Kõige parem hetk oli see, kui ma nägin esimest korda oma peigmeest — see oli vapustavalt uskumatu hetk, mu süda jättis löögi vahele. Siis oli mul nii kena pulmaauto, Kuressaare linna vahel kõik lehvitasid meile, kuna meil oli metsis katusel. Seejärel hakkas meil pildistamine, pildid tulid suurepärased.
Jõudis kätte aeg, kui pidime minema tseremooniale, mind viis alatari ette mu vanem vend. Ta ütles nii et “mul on vist rohkem närvid läbi kui sul”. Tseremoonia oli kõige raskem hetk minu jaoks, aga samas ka kõige südamlikum hetk üldse, ka mu mehel oli väga raske, tal nimelt oli pisar silmas, kui nägi mind altari ette tulemas.12.04.2014 kell 15.10 sai minust Proua Monica Päästel! Kui jutlustaja seda ütles, ma kohe ei saanduki aru, aga kui sõrmused sõrmes olid, siis jõudis kohale! Õnnitlemiste ja kallistamiste ajal tegid mu jalad tõsist valu, sest kingad olid 15 cm kontsaga!
Pärast õnnitlemist tegime pilte ja läksime siis 18 autoga autorongi. Panime silla posti külge tabalukuga oma armastuse lukku võtmed viskasime kaugele vette. Minu vana perekonna nime saatsime raketiga taevasse. Edasi sõitsime me juba peopaika, kus seal heiskasime lipu. Kui hakkasime majja sisse minema, siis mu pisike kolmeaastane laps ütles kõva häälega “nüüd saab süüa!“ Sees oli kõigepealt šampuselaud ning igaüks sai öelda, kes ta on ja kuidas meid tunneb. Ka pulmaametid pandi paika ja inimesed said oma ülesannetega väga hästi hakkama. Lipuvalvuritele tehti nii, et kui lipp ära varastatakse, siis nad peavad seelikuid kandma ja lipp varastati vähemalt neli korda ära.
Meie pulma oli laulma palgatud Mihkel Mereäär, kes laulis väga häid laule sellised rütmikad ja rahulikud, igaühele midagi, keegi ei jäänud istuma. Tort oli meeletult ilus, minu jaoks natuke magus, aga väga paljudele maitses, tegelikult kui mõelda siis kõigile. Pruudivargus toimus ka, mu enda onu varastas mu ära viis mu autoga kuskile metsa, istusime seal vähemalt 5-10 minutit. Sain natuke puhata kisast ja kärast ja autos oli ka tol hetkel parajalt jahe. Toimus ka pruudikimbu viskamine, mu enda vennanaine sai selle enda kätte ja vend lubas, et pulmad tulevad juba järgmisel aastal!
Mina ja peigmees läksime juba varsti ära ning teised jäid sinna pidutsema. Pulmaööst ma ei räägi… aga nii palju kui öelda, oli see imeline! Järgmisel päeval, kui ärkasime, jalutasime 2 km peokohta tagasi, et aidata koristada ja nõusid pesta. Seejärel sõitsime Rakvere spaasse “mesinädalatele“ — seal oli kõik uskumatult mõnus ja me ujusime vist iga päev, vahepeal käisime söömas ainult, mullivannis istusime vähemalt kakstundi iga päev… see puhkus jääb meile igaveseks meelde!
