Tants pulmade ümber
… kui me hakkasime pulmapäeva hommikul siis maalt linna sõitma, et teha korralikud ettevalmistused selleks, et kena ja viisakas välja näha (nimelt sõitsime ilusalongi) ja kuna kell oli juba nii palju, tundus liiga aeglane sõitmine mõttetu ja me lisasime kiirust, ja otse loomulikult ei jäänud see märkamata meie armsale politsei-kiirusemõõtjale ...võttis meid rajalt maha, nõudis dokumente, anusime ja palusime siis seal, et palun laske meil minna, pruut autos, jube kiire, jääme registreerimisele hiljaks ...eks politseil läks ikka lõpuks süda härdaks ja ta lasi meil minna...kui me lõpuks linna jõudsime tuli teha kõik korraga - soeng, jumestus, küüned...
Siis jõudis kätte aeg, kus oleks pidanud juba kleidi ka selga panema, aga mida ei olnud - oli ilus valge pulmakleit...
Kleit oli minu, st. pruudi isa autos ja minu mehe ema ehk. nüüd siis juba ämm oleks pidanud selle ilusalongi toimetama. Kuna temal läks see meelest ära, siis olin mina kleidist ilma, sest isa sõitis mööda Pärnu linna selle kleidiga ringi...ja see ei ole mitte nii väike linn kui arvata võib, ikka on selliseid nurgakesi kuhu auto varju jääb, nii, et seda kohe kuskilt ei leia ja kuna isa arvas, et teda ei lähe enne registreerimist vaja, otsustas ta pisut ringi vaadata...
Otsingutele saadeti minu vend. Eesmärk: otsida auto üles, maksku, mis maksab, kuidas ma muidu lähen???
Lõpuks ometi, viimasel minutil, saabusid kleit ja loor. Uskumatu, et vend üldse selle auto koos isaga üles leidis, mina juba mõtlesin, et ju siis ei ole täna see õige päev abiellumiseks...noor inimene - küll ma jõuan ... minu kallis peig ei olnud ka veel välja ilmunud. Kõik proovisid talle helistada, aga ta ei vastanud....
Kleit selga, loor pähe ...siis veel ruttu vetsu ... aga mida ei olnud - need olid minu ilusad valged kingad, mis olid täitsa ära ununenud... jooksin ruttu salongist välja ja panin tuhat nelja perekonnaseisuameti poole kimama, sest auto oli seal ja kingad nähtavasti autos…
Kujutate nüüd seda pilti ette - pruut jookseb, üleni valges, loor peas mööda linna...mul ei olnud enam millegi peale aega mõelda, sain usaldada ainult oma jalgu...
Kui ma õnnepalee juurde jõudsin oli kõik rahvas juba kokku kogunenud, filmimehed filmisid, meie olime omadega 15 minutit hiljaks jäänud, minul olid aga ikka veel jalas mu vanad pruunid sandaalid...
Mul olid täitsa pisarad silmis, kuidas nii, kas tõesti unustasin kingad koju? Aga ei ...leidsin need auto põrandalt kilekotist… Ooh, kivi langes kohe südamelt...nüüd võiks siis alustada...
Vahepeal oli ka mu kallis peig kuskilt välja ilmunud. Nägu oli veel eilsest poissmeeste peost siiani lampis...aga hea, et ta siiski kohale tuli, kellel seda jama veel vaja oleks olnud...
Kui mina omadega nagu enam vähem juba olin, avastas äkki tema, et pruudikimpu ju ei ole! Selle eest hoolitsevad ju tavaliselt meesterahvad. Tal oli see küll tellitud, aga järele minna oli unustanud ! Õnneks pakkus meie päevapiltnik Kurg, et tema võib selle ruttu lennates ära tuua...ei ole võimalik mõtlesin mina, kunas see lõpuks lõpeb..
Kõigele vaatamata läksime ikkagi sissepoole. Rahvas oli juba kõik põnevil, et mis siis nüüd küll saab... Mina aga olin juba sellises staadiumis, et ei mõelnud enam midagi ja lihtsalt istusin ja ootasin....
Lõpuks tulid siis ka lilled ja võisime alustada. Peale sellist kadalippu oli mul kuidagi nii naljakas tunne....vabandasime, et hiljaks jäime ja uskumatu, et meid üldse veel registreerima hakati, kuna sellel päeval oli järjekorras veel nii palju pulmi ...teised juba ootasid, aga pulmaisa rahustas meid maha ja ütles, et pulmad peavadki sellised olema - ikka viperustega....
Registreerisime siis ära. Kõik oli nii ilus. Mina nutsin loomulikult. Kõik õnnitlesid. Siis sõitsime mööda linna, pulmaisa tegi meiega igasugu trikke ja kell 5 pidime olema kirikus, mis asub sealkandis, kus me oma tulevase mehega sündinud ja kasvanud olime... Linnast umbes 40 km., enne kirikut, oli meil veel pidulik laud ühes armsas kohas ...
Kuna pulmad olid meil keset suve, siis oli meil ilmaga jubedalt vedanud. Päike paistis, nii soe oli. ..
Peale kirikus laulatamist suundusime kõigepealt peiu kodu poole ja peale seda pidime minema minu, ehk siis pruudi koju... meil seal maal on kombeks teedele igasugu köisi tõmmata ja siis pruutpaarilt alkoholi välja norida...neid köisi oli selle aja jooksul umbes viis ja igaüks oli mingi asja välja mõelnud, mida pruutpaar tegema peab, näiteks. soolast merevett jooma, kartuleid koorima jm. Peiu kodus pidi pruut last mähkima ja pruudi kodus pidi peig vibu laskma, kus oli siis pruudi perekonna nimi peal ja selle mõttega, et kui see üles leitakse, siis peab sellele inimesele, kes leidis shampuse välja tegema...kusjuures leidjaks osutus hiljem minu isa ..suure kaera põllu pealt... ei tea, kas sellel ka mingi tähendus on…
Pidu toimus meil rannas, suures telgis, mis olid kaunistatud kasevihtade ja õhupallidega....
Pulmaisa korraldas meile seal igasugu mänge, toimus ilutulestik ja tants kestis poole kaheksani hommikul....bänd pidas tõesti jube hästi vastu ja rahvas ka...muidugi oli pruutpaar siis juba tuttu läinud ...
Igatahes olid need pulmad, mis jäävad eluks ajaks hästi meelde nii meile kui ka külalistele... Hoolimata sekeldustest oli lõpptulemus siiski hea - meil oli vedanud nii külaliste, ilma, ansambli kui ka pulmaisaga...
Kõige tähtsam ongi see, et ise jäime oma pulmadega väga rahule.
