Armastan oma meest, aga kuhu kadus seks?

 (60)
Armastan oma meest, aga kuhu kadus seks?
Scanpix

Minu abielus ei ole enam seksi. Poleks eales uskunud, et selline asi võib meiega juhtuda. Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et minu abielust kaob seks täiesti, oleks ma ta välja naernud ja hullumajja pöörduda soovitanud

Seda lugu kirjutama ajendas mind Imre Rammuli kolumn.

Ilus algus

Alustame algusest. Abiellusin väga noorelt, olin siis vaid 18. Minu abikaasa ja lapse isa oli ja on tänaseni mu ainus voodipartner. See oli armastus esimesest silmapilgust. Meie pilgud kohtusid ühel tavalisel korteriläbul ja sellest hetkest saati olime lahutamatud. Kaotasin talle oma süütuse kaks päeva pärast esmakohtumist, see oli imeliselt õrn ja armas kogemus. Üldse mitte selline, nagu kõik teised sõbrannad olid hoiatanud, et valus, verine ja õudne.

Pärast seda ei suutnud me käsi teineteisest eemal hoida, vallatlesime nagu nugised ja mitu korda päevas nii privaatselt oma koduseinte vahel kui avalikult parkides, põõsastes, bussis, lennukis, vanaema sünnipäeval jne. Meie kehad sobisid nii ideaalselt, et seda on raske kirjeldada. See oli imeline piirideta ja tabudeta suhe.

Lapse sünd muutis kõik

See lumm kestis neli aastat, kuni meile sündis laps. Ning siis miski muutus. Nii meie omavahelistes suhetes kui eelkõige voodielus. Seks enam ei klappinud ja me pole seda siiani uuesti klappima saanud. Algul üritasime romantikat ja kirge taastada reisimas käies, last vanaemale hoida jättes, kodus küünlavalgusõhtuid ja veiniga kohtinguid korraldades. Ostsin lugematul arvul seksikat pesu, lakkisin küüsi, raseerisin hoolega jalgu, pingutasin, et kena välja näha. Ma nägin, et ka tema pingutas. Ta ostis teatripileteid, püüdis ise võimalikult palju lapsega olla, et ma saaksin puhata, tõi poest süüa, ostis mulle lilli ja kingitusi jne. Kuid iga kord, kui voodisse jõudsime, oli meie vahel justkui mingi sein. Algul tegime selle üle nalja ja rääkisime, et proovime hiljem uuesti, küll see läheb mööda, pole hullu midagi. Mida aeg edasi, seda harvemaks seks jäi. Kui iga kord läheb kõik valesti ja kumbki seda ei naudi, siis pole ju mõtet pingutada ka, isegi siis, kui tead, et suhte nimel tuleks seda siiski teha.

Seotud lood:

Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et minu keha ei suutnud enam mehe lähenemiskatseid taluda. Temal muidugi oli suurem huvi intiimsust taastada, arusaadav, et meestele on seksi rohkem vaja ning ta proovis ja üritas kõigest hingest. Ma mõistsin teda ja algul üritasin vähemalt nägu teha, et mul on hea ja mänguga kaasa minna, proovisin end juba päeval üles kütma hakata ja vahekorra ajal oma ülikuumadest kolleegidest fantaseerida, kuid see ei viinud kuhugi. Mu keha nagu teaks, et akt nagunii lõpuni ei jõua ning lõpeb kas mulle, talle või meile mõlemale pettumusega ja tõmbub krampi, isegi siis, kui olen eelnevalt lõõgastuseks paar pokaali veini joonud ja hommikust saadik end õigesse meeleollu viia üritanud.

Niisiis ei tulegi meil seksist enam midagi välja. Käime aga kordamööda vannitoas "iseendaga tegelemas", sest päris ilma ka olla ei suuda, kuid koos me enam toimida millegipärast ei oska või ei saa.

Mida teha?

Nüüd olengi dilemma ees. Ma olen alles 28!!! Ma tean, mida seks endast kujutab ja ma tahan seda taas kogeda koos oma kalli abikaasaga. Ka tema tahaks seda väga. Selge see, et seksivaba abielu ajab meid mõlemaid tegelikult hulluks. Olen teinud ettepaneku spetsialisti külastada, ehk oskavad targemad aidata, kuid milline mees on valmis võhivõõrale tunnistama, et ta ei suuda oma naist rahuldada? Ta ei tule minuga arsti juurde, ei lähe sinna ka üksi. Mina tahaksin üksi minna, aga kas sellest on kasu?

Ma ei jäta teda maha, sest armastan teda tõesti väga ja ta on täiesti fantastiline isa meie lapsele. Kõrvalehüpped on minu jaoks täielik tabu, seda ei tee ma mitte mingil juhul. Kui vaja, elan seksivabalt edasi, aga ehk on siiski mingi viis suhtes kaduma läinud seks taastada?