Saksamaal tehtud uuring näitab, et kirurgiliselt kastreeritud lastepilastajatest kordasid oma tegu 3%, mitte-kastreeritutest aga 46%. Ravimitega tehtud kastratsiooniga on saadud ka teistsuguseid, vähemale efektiivsusele viitavaid uuringutulemusi ja seepärast hoiatavad mõned teadlased, et kastratsioon pole universaalne vahend. Aga ikkagi parem, kui mitte midagi — ütlevad seepeale keemilise kastratsiooni pooldajad. Ja ega keegi arvagi, et ilma täiendava psühhiaatrilise abita läbi saab.

Vaid vabatahtlikele

Muidugi ei tule tänapäeva ”inimõiguslaste”-rikkal ajajärgul keegi avalikult välja lõpliku, sunniviisilise kirurgilise kastratsiooni ideega. Keemiline kastratsioon mõjub vaid niikaua, kuniks vabatahtlik, muidu liiga kõrge testosteroonitasemega kurjategija vajalikku ravimit saab.

See on üks põhjustest, miks paljud riigid ja USA osariigid seda meetodit kasutavad. Seda võimalust saab kasutada Californias, Floridas, Georgias, Iowas, Lousianas, Montanas, Oregonis ja Wisconsinis — seal kasutatakse ravimit medroksü-progesteroonatsetaat (MPA, tuntud kui Depo-Provera, naiste rasestumisvastane vahend).

Termini “keemiline kastratsioon” tõi kasutusse Arizona kohus 1982. aastal, kui arutas seksuaalkurjategija ravi võimalusi. Teist ravimit — tsüproterooni (Androcur) — on kasutatud sellel eesmärgil Austrias, Kanadas, Rootsis ja Iisraelis. Just Iisraelist on tulnud viimased keemilise kastratsiooni uudised — seal saavad pedofiilia eest vangi mõistetud Iisraeli tervishoiuministeeriumi pilootprojekti raames nüüd tasuta preparaati dekapeptiili. See surub maha seksuaalsed tungid — nii normaalsed kui ebanormaalsed.

Pedofiilidest nõustus vabatahtlikuna programmis osalema iga neljas. Vanglamüüridest väljaspool saab seda ravimit osta vaid oma raha eest. Pedofiilid saavad ka psühhoteraapiat — et asi paremini mõjuks. Lastekaitse organisatsioonid nõuavad nüüd valitsuselt, et see leiaks lisaraha programmi laiendamiseks.

Tohutu kokkuhoid

Esimesed vabatahtlikud vangidest katsealused saavad vabadusse kaheksa kuu pärast. Aasta pärast peavad eksperdid asja edukust hindama. Juba praegu ehitatakse spetsiaalset kliinikut, kus hakkavad tööle kõrge kvalifikatsiooniga arstid, psühholoogid ja kriminoloogid. Tervishoiuministeerium kinnitab, et ainsaks põhjuseks, miks ei saa programmi väljaspool vanglamüüre rakendada, on raha. Ometi kulutab riik pedofiilide kinnihoidmiseks aastas 250 miljonit seeklit, lastekaitseorganisatsioonide arvates vajaks aga programmi laiendamine vaid 12 miljonit.

Taanis näiteks on keemiline kastratsioon pedofiilile ennetähtaegse vabanemise eeltingimuseks. Uus-Meremaa justiitsminister Phil Goff teatas jaanuaris, et sealgi kaalutakse keemilise kastratsiooni rakendamise lubamist pedofiilide suhtes. “On vaja muidugi täiendavaid uuringuid, kuid minu seisukoht on, et meil on vaja kaitsta ühiskonna haavatavamate liikmete — meie laste — õigusi,” ütles Goff. Nagu igal pool, on ka Uus-Meremaal vaidlused, kas ravimi suhteliselt harva esinevad tõsisemad kõrvaltoimed kaaluvad üles ühiskonna turvalisuse argumendi.

Kas kurjategija tervis (õigemini küll teoreetiline oht tervisele) on tõesti olulisem kui tema järgmise võimaliku ohvri tervis, mis saab päris kindlasti kahjustatud?

Huvitav fakt

USAs saab ka isastele koertele teha keemilist kastratsiooni kirurgilise asemel — lisaks steriliseerimisele võib väheneda ka seksuaaltung ja agressiivsus. Addison Biological Laboratory ravim Neutersol lubati USAs kasutusse eelmisel aastal.

Keemilise kastratsiooni rakendamine Eestis

Olev Poolamets, meestearst, Eesti Akadeemilise Seksoloogia Seltsi juhatuse esimees:

Keemilist kastratsiooni on põhimõtteliselt võimalik rakendada ka Eestis. Ravimitega meessuguhormoonide pärssimise eesmärk on libiido ehk sugukire pärssimine, osadel juhtudel sellest piisab inimese seksuaalse aktiivsuse mahasurumiseks.

Alati ei õnnestu inimese seksuaalkuritegelikku käitumist vältida ainult kastratsiooniga. Probleemi peaks lahendama kompleksselt ehk siis koos seksuaalteraapia, psühhoteraapia ja sotsiaalse rehabilitatsiooniga. Põhjamaades on loodud pedofiilse käitumisega inimestele, vägistajatele ja ka teistele seksuaalkurjategijatele terapeutilisi gruppe. Nii on Rootsis RFSU juures seksuaal — ja psühhoterapeudina tegelenud pikemalt Eva Hedlund, kes on kogemusi käinud jagamas ka Eestis.

Kõige suuremad kogemused kompleksses tegevuses ongi just Põhjamaadel. Kindlasti peaks seksuaalkurjategijatega tegelema kinnipidamisasutustes ning see töö peab jätkuma ka hiljem, vabaduses. Soovitav oleks võimaldada teraapiateenus ka inimestele, kes tunnevad, et võivad sooritada vastavat tüüpi kuriteo.

Keemilise kastratsiooni rakendamise ja süsteemse tegelemise eelduseks Eestis on süsteemse seksuaalhariduse tekkimine ehk seksuaalnõustajate, seksuaalterapeutide ja kliiniliste seksoloogide koolitamine. Esimesed on koostöös Põhjamaadega vastavas valdkonnas haridust juba saanud, kuid senini puudub Eestis süsteemne koolitus. Eeltööd on tehtud, kuid bürokraatlike takistuste tõttu on need takerdunud.

Juhul, kui vangla psühhoterapeudid, sotsiaaltöötajad kui ka seksuaalterapeudid ja meditsiinispetsialistid väljastpoolt vanglasüsteemi on saanud inimese seksuaalsusest piisavalt baasharidust, on meilgi võimalus alustada. Lihtsalt hormoonide süstimisega probleemi ei lahenda — see võib pakkuda vaid ajutisi lahendusi.

Kommentaar

Kersti Jakobi, Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sotsiaalhoolekande talituse nõunik:

Keemiline kastratsioon on tõepoolest üks võimalus, mida kasutatakse mitmetes riikides seksuaalkurjategijate ohjamiseks. Reeglina on see siiski vaid üks osa pikaajalisest ja laiaulatuslikust teraapiaprogrammist, milles valdavalt keskendutakse sotsiaalsetele ja psühholoogilistele probleemidele.

Nn kognitiiv-käitumuslik lähenemine on tänapäeval nii USA-s kui Suurbitannias peamine suund seksuaalkurjategijatega tegelemisel. Vastavaid programme on välja töötatud mitmeid, kuid uuringud näitavad, et edukas programm sisaldab muuhulgas kindlasti suhtlemisoskuste ja empaatia treeningut, viha ja stressi juhtimise õpet, hoiakute, mõtete ja tajumoonutustega tegelemist, fantaasiate modifikatsiooni ja tagasilanguse ennetamist. Suurbritannias on näiteks enim kasutatav ja riiklikult heaks kiidetud programm SOTP — Sex Offender Treatment Program.

Eesti vanglates käesoleval ajal seksuaalkurijategijatele keemilist kastratsiooni ega teraapiat ei tehta. Justiitsministeerium tegeleb kurjategijate eraldihoidmise põhimõtete väljatöötamisega, mille tagajärjel on võimalik edukamalt planeerida ka erinevaid sekkumisi erineva kuriteo sooritanud isikutele. Samal ajal otsitakse võimalusi teraapiaprogrammi sisseostmiseks ja personali koolitamiseks.