"Mees leidis mu vibraatori ja käitub, nagu mul oleks armuke!"

Lugu järgmine: eelmiseks sünnipäevaks kinkisid sõbrannad mulle vibraatori. Ilusa, roosa — laadija oli kaasas ja puha. Esimestel kuudel oli see mul lihtsalt kappi peidetud ja mehele ma seda näidata ei tihanudki. Miks, ei teagi — võib-olla oli pisut piinlik, ehk ei tahtnud hoopis temale halba tuju tekitada, et mu uus surisev sõber vähe suurem on kui see, mida temal mulle pakkuda. Kusjuures see on ka põhjus, miks ma ise vibraatorit pelgasin. Ehkki sõbranna kiitis seda taevani, tundus see üsna karm.

Ühel suvalisel õhtul mõned kuud tagasi oli mees maal oma vanematel abiks ja mul hakkas igav. Lambipirn lõi pea kohal põlema ja ma kaevasin mänguasja kapist välja. Pidin seda pisut laadima, aga siis… siis… siis. Lõbutsesin üksinda terve nädalavahetuse ja kui mees koju tuli, olin pettunud, et pean selle ära peitma. Aga igal võimalusel hakkasin seda kasutama. Mitte, et ma mehega enam magada poleks tahtnud, tegin seda ka, aga vibraatoriga tundsin end palju paremini, hoopis vabamalt! Ma ei mõelnud seda kasutades, ega mu kintsud liiga jämedad pole, ega mu kõhuke liialt võdise… Olin ainult MINA! See oli pöörane.

Sain mõne nädalaga aru, et mu mees ei olnud mu jaoks enam nii erutav kui mõte mind kapis ootavast mänguasjast. Olin üsna ehmunud, aga kandsin selle n-ö esialgse vaimustuse arvele. KUNI ma avastasin, et ma mõtlesin välja vabandusi, miks mitte oma mehega seksida. Läksin meelega varem magama või vastupidi, alles siis, kui ta oli juba täiesti ära kustunud. Kui ta oli täiesti kustunud, läksin oma leluga vannituppa.

Õnneks mõne aja pärast tuli siiski igatsus kellegi füüsiliste puudutuste järele tugevamalt tagasi. Ja vibraatori esimene vaimustus hääbuski. Kasutasin seda küll korra-paar nädalas, aga eelistasin oma mehega olemist. Kõik oli hästi, mina igati rahuldatud ja mees ka. Siis aga leidis mees kapist salli otsides mu karbikese. Kui ta sellega elutuppa tuli, siis ma punastasin ja ütleisn naljaga: “Okouu, nüüd mul on küll pahandus!” Ma ütlesin seda naljaga, aga mul OLIGI pahandus. Ta oli pettunud, solvunud, vihane… Ta vist reaalselt pidas seda petmiseks. Et vibraator on mu armuke.

“Milleks sulle üldse mina?” oli põhiline argument. Selgitasin, vabandasin (nüüd jõuab kohale kui jaburalt see kõlab — naine peab VABANDAMA, et tal on vibraator!?), aga miski ei aidanud ja nüüd on mees solvunud. Me saame muidu normaalselt, ehkki veidi jahedamalt läbi, aga magama minnes keerab ta mulle selja. Kui talle läheneda püüan, ütleb ta, et ma oma mänguasja üles otsiks, kui tahan.

Mida teha!? Kas mehel on õigus niimoodi solvuda? Kuidas ma saaksin mehele selgeks teha, et vibraator ei ole mingi asendus talle!?