Puritaanlikus vaimus kasvatatud inimesed peavad sõnu “erootika” ja “erootilisus” peaaegu sõimuväljenditeks, mis tähendavad midagi “loomalikku”, madalat. Tegelikult ei tunne just loomad erootikat ega oska oma seksuaalrepertuaari mitmekülgsemaks muuta.

Võime tundlikult reageerida erootilistele märkidele ja kujunditele ning neid teadlikult luua on inimese omadus. Sellisest võimest annab tunnistust ka kunstiajalugu.

Erootikaks, milleta ei saa eksisteerida ei inimlik seksuaalsus ega ka kultuur, nimetatakse seksuaalseid tundeid, fantaasiaid, üleelamisi, samuti neid stimuleerivaid kirjanduslikke, video-, audio- ja muid materjale.

Nüüdisaegses esteetikas on mitu kriteeriumi, mis eristavad erootilist kunsti pornograafiast.

1. Erootiline, nagu ka iga muu kunst, on terviklik, see kujutab inimest kogu tema üleelamiste rikkuses. Pornograafia on analüütiline, see kinnistab tähelepanu üksikutele seksuaalsuse momentidele, rebides neid välja elulisest kontekstist ning viies seksuaalsuse suguaktini ja selle tehnikani.

2. Erootiline kunst uurib inimeste maailma, avab selles uued küljed. Pornograafia on karmilt funktsionaalne, see kutsub esile seksuaalse erutuse ning sellega asi piirdubki.

3. Erootiline kunst on individuaalne: seda huvitab kordumatu, omapärane. Pornograafia on standardne seks, mis on ilma jäetud isiklikkusest. Selle peamine objekt pole mitte isiksus ega isegi mitte individuaalne keha, vaid genitaalid.

4. Erootiline kunst ehitab oma maailma iluseaduste alusel, hingestab seksuaalsust. Pornograafia viib vastupidi kogu asja füsioloogiani.

5. Erootiline kunst rikub tihtipeale tavalisi kombekuse norme, kuna avab inimliku olemuse uusi sügavusi, mis on massiteadvusele veel mõistetamatud ja vastuvõetamatud. Pornograafia kasutab standardseid klišeid, tavapärasuse rikkumine on selle jaoks eesmärk omaette. Suguelu tavatud vormid erutavad inimesi tugevamalt, ühiskondlik skandaal aga tagab kasumi. See mitte niivõrd ei hävita keeldusid, kuivõrd lõikab kasu uudsuse defitsiidilt.

6. Erootikakunst, mis avardab inimliku vabaduse piire, on humanistlik ja moraalne. Pornograafia eitab moraali, alandab inimest, teeb temast manipulatsioonide objekti. See kinnistab mehe üleoleku traditsioonilist ideoloogiat (seksismi) ning on üheks naiste ja laste seksuaalse ekspluatatsiooni vahendiks.

7. Erootiline kunst on eelkõige kunstniku vaba eneseväljendamise vahend. Pornograafia on kommerts, tootmine, mis on suunatud kasumi saamisele. Sellega on seotud selle massilisus, standardsus ja muud eripärad. See pole kunstiliik, vaid meelelahutustööstuse osa.

Arusaam vastavalt tasemele

Kuid kui tähtsad need erinevused ka poleks, eksisteerivad nad vaid teatud kultuuri raamides ja vaid inimese jaoks, kes seisab teatud arengutasemel.

Rooma imperaator Augustus saatis omal ajal asumisele Ovidiuse “Armastuse kunsti” eest, Édouard Manet´ “Eine murul” aga tundus paljudele kaasaegsetele absoluutselt sündsusetu ja moraalitu (alasti naine riides meeste seas).

Asi pole mitte ainult avameelsuse vormis ja tasemes, vaid ka erootiliste kujundite sisus. Erinevad kultuurid ja indiviidid teadvustavad ühtesid ja samu kujundeid erinevalt. Probleem ei seisne siin mitte niivõrd esteetikas, kuivõrd seksuaalsetes eelistustes. Ühte inimest ei pane kohmetuma ei alasti keha ega ka suguakti naturalistlik kujutamine, teine aga punastab isegi balletitantsija liibuva trikoo nägemisest (just seetõttu, et see liibuvus teda erutab).

Heteroseksuaalseid mehi erutavad lesbistseenid ja šokeerivad meeste homoseksuaalsete suhete kujutised, lesbid peavad vastikuks ja solvavaks suguakti kujutusi jne.

Massikultuuris ja kommertserootikas on vastuvõetavuse piirid veel ebamäärasemad. Ameerika populaarne seksuoloogiaõpik määratleb erootikat “vaatajale vastuvõetava seksuaalselt orienteeritud materjalina”, pornograafiat aga “vaatajale vastuvõetamatu seksuaalselt orienteeritud materjalina”.

Ameeriklased kulutavad igal aastal erootikale (video- ja kinofilmid, teleprogrammid, raamatud, ajakirjad, tehnika) 4 kuni 6 miljardit dollarit. Masstoodangult ei saa oodata eetilist kvaliteeti. Kommertserootika ei pretendeeri olema eluabiõpik ega armastuse kool, enamasti on see primitiivne, vulgaarne ja füsioloogiline. Kuid selle tarbimine on massiline, sekspoodides ja pornoteatrites ei käi kaugeltki mitte potentsiaalsed kurjategijad ja seksuaalmaniakid, vaid normaalsed haritud inimesed, kusjuures mehed teevad seda 2,5-3 korda sagedamini naistest.

Samas on ägedate pornograafia vastu võitlejate seas ebaproportsionaalselt palju ebarahuldava või pidurdatud seksuaaleluga inimesi. “Moraalsuse kaitse” võimaldab neil läbi arutada ja “läbi tuulutada” isiklikke psühhoseksuaalseid komplekse ja tunda samal ajal ennast teistest kõrgemal seisvana. Erootilisus elus, kunstis, poeesias, inimeses on elu jätkamise instinkt, kuid see on rikastatud hinge kiindumusega. Erootika — see on seksuaalsete emotsioonide üleandmise oskus. Põhiliselt näidatakse erootikat kunstis ja filmides kujundite abil.

Erootilistes filmides kujutatud inimeste käitumine võib olla seotud nii tõelise armastustundega kui ka tavalise seksuaalse ihaga. Erinevalt pornograafiast ei rõhuta erootika sugutunnuste ja seksuaalakti detaile. Seal esineb tihtipeale lõpetamatuse element — eelmängu lõppemine, selle detailiseerimine jääb toitma jälgija kujutlusvõimet. Kuid sellegipoolest narritab erootika kujutlusvõimet sageli rohkem, kui seda teeb pornograafia.

Leida meie ajal pornovideot pole probleem. Selleks on olemas nii spetsiaalsed kauplused kui ka lihtsam võimalus — Internet. On teada, et erootikat ja pornot otsitakse Internetist enim. Inimese mõtted arenevad ning praegu rahuldavad Interneti kasutajad oma mis tahes fantaasiaid.

Mis on pornograafia ja mis on erootika, seda mõistab iga inimene vastavalt oma rikutuse tasemele. Ja kindlasti ei toimu see ainult inimeste, vaid ka tervete rahvuste tasemel. Näiteks peetakse praegu Euroopas ja USA-s pornograafiaks vaid suguühtesse astumise näitamist või oraalseksi, Jaapanis aga genitaalide kujutist.

Allikas: Erobalt