“Mina ja mu kaasa oleme koos olnud nüüdseks kuus aastat. Suhte esimesel aastal oli muidugi meie voodielu üpris raju, rahmeldasime linade vahel vähemalt üks kord päevas. Nüüd aastatega on see vaikselt vähemaks jäänud, sel aastal olen ma arvestanud, et seksime keskmiselt kord nädalas või vahel kiiremal ajal isegi kahe nädala tagant.

Mul on sõpruskond, kus peale minu on veel kolm sõbrannat, kes kõik on oma kaaslastega ka umbes sama kaua koos olnud nagu mina enda omaga. Me räägime ikka suhete teemadel, aga kuidagi on juhtunud nii, et selleni, palju ja tihti keegi seksib, me jõudnud ei olnud.

Eelmisel nädalal aga võtsime selle lõpuks teemaks ja ausalt, mul tõusid kulmud juuksepiirini, sest nad kõik kinnitasid, et nende seks on sama hea ja regulaarne nagu suhte alguses, et väga vähe on neid päevi, kus nad ei seksiks ja see on ka enamasti siis selle tõttu, et üht neist pole kodus ja see puudujääk tehakse hiljem siis loomulikult tasa.

Otsustasin aus olla ja öelda, et meie teeme seda kord nädalas. Sain kaastundlike pilkude osaliseks ja sõbrannad andsid mõista, et ega varsti mu elukaaslane sellega enam ei lepi ja kui ma soovin, et see suhe oleks jätkusuutlik, peaksin ikka ennast kiiresti tagasi muutma selleks rajuks seksimiisuks, kes ma kunagi olin.

No mina ei tea… Mulle sobib küll see kord nädalas, nii palju muud on ju ka vaja teha igapäevaselt lisaks seksimisele. Mees ei ole ka kordagi maininud, et tal oleks rohkem vaja. Aga see jutt pani mõtlema küll. Äkki on mu suhe tõesti hukule määratud?”