See tüütu süütus

Süütus selle termini seksuaalses mõttes on minu arvates täiesti üle tähtsustatud. Kindlasti on sel oma koht nii ajaloos — kus esimese öö õigusega kadus sageli ka süütus — kui pigem linnalegendide valdkonda kuuluvates lugudes, kus mehed väidetavalt hindavat kõrgelt noori süütuid tütarlapsi. No ei tea.

Eks oma tõde selles viimases väites muidugi on. Kui mina, kes ma meestega suheldes väga kaua väga “pipar” olin olnud, ühel hetkel meeldiva ja kogenuma meesterahva otsa komistasin, pani tema suhtumine minu toonasesse süütusse mind sügavalt imestama.

Kas sa tõesti oled…? Kuidas üks selline tüdruk ikka veel süütu saab olla? Mees oli tõsiselt hämmeldunud. Ei tea, kas ehmatas see fakt teda isegi pisut ära, kuid tol hetkel vaibus meie suhtlemine platoonilisele tasandile. Ta hoidis ja hellitas mind küll, ei koonerdanud ka suudlustega, kuid seksini asi ei läinud.

Tagantjärele tundub, et ta kohtles mind kui õrna portselannukku, mis iseenesest oli päris armas. Vähemalt armusin ma temasse kõrvuni ära. Mingiks perioodiks. Tõenäoliselt rohkem tema heatujulisse olekusse ja nakkavasse naeratusse kui millessegi muusse.

Midagi püsivamat sellest suhtest tol hetkel küll ei tulnud. Ei tea, kas oli põhjuseks minu vahepealne äraolek teises riigis või midagi muud, aga mõnda aega me enam ei suhelnud.

Mina otsisin romantilist armastust nii siin- kui mujalmail, seda peaaegu leides, kuid jällegi mitte lõplikult. Ju ma seda tol hetkel nii väga ei vajanud ka, oli muudki tegevust.

Järjest rohkem aga hakkas mulle huvi pakkuma iseenda seksuaalne avastamine. Et kuidas ikka… Ja mis tunne oleks… Nii palju olin juba ära tabanud, et mõttekas oleks oma keha ise põhjalikult tundma õppida, enne kui mõnel mehel seda avastada lasta.

Nooruse rumaluses ei oska suurem osa meist oma keha ja välimust adekvaatselt hinnata. Enamasti kaldume sinna kõverpeegli poole — näeme end paksema, inetuma ja ebatäiuslikumana. See jätab oma jälje ka esimestele seksuaalsuhetele. Kramplik hirm millegi valesti tegemise või enda mingisuguse vale nurga all näitamise ees ei lase suhteid lõpuni nautida.

Mina lahendasin noorusega kaasneva ebamugavustunde sellega, et jälgisin, mismoodi minu keha teatud olukordades käitub, mis juhtub, kui katsuda siit või puudutada sealt, silitada rohkem või vähem. Õnneks puudus mul ka valehäbi oma keha suhtes, ma võisin küll häbeneda teiste juuresolekul, kuid mitte iseendaga olles.

Minu “avastusretked” olid tulemusrikkad. Juba ammu enne minu esimest seksuaalset kontakti vastassugupoole esindajaga oli keha mulle selge. Ma teadsin, kuidas ennast hellitada ja millega. Suures katsetamise hoos juhtus ka see, mis juhtuma pidi. Sain lahti oma süütusest. Sellega polnud ma muidugi arvestanud, kuid järele mõeldes sain aru, et vahet polegi.

Mis tähtsust on sellel, kuidas ja kus kaob see nn süütus. Enamasti pole see asi, mida härdusega südames meenutada — mitte nagu esimest suudlust või muud sellist. Pealegi võib see päris esimene kord pisut valuski ja ebameeldiv olla. Olulisem ongi pigem see, et inimene oma keha tunneks, siis võib ka esimene tõeline vahekord partneriga hea tunde tekitada. Nagu juhtus minuga.

Juhtusin paariaastase vahega kokku sama mehega, kellest eelnevalt rääkisin ning nüüd ei jäänud me enam platooniliseks. Nüüd teadsin juba ise, mida tahta ja kuidas nautida. Küllap tundis temagi seda kohe õhust, sest enam ta minu süütuse järele ei pärinud. Nüüd juhtis meid juba kirg.