Kui ma oleks alates 15. eluaastast saanud iga kuulujutu eest, mis mind rasedaks tembeldas, ühe euro, siis tänaseks oleks ma ilmselt miljonär. Kuigi alaealisele ei soovita last saada ükski täiemõistuslik inimene, siis tundus, et vanem generatsioon külatädisid põnevusega sellist asja natuke nagu ootas. Äkki ongi rase? Siis saab küla peal laterdada stiilis: aga minu tuttaval, kes 16-aastaselt lapse sai, oli küll nii. Õnneks tõi keskkool endaga kaasa lastetuse, kenad hinded lõputunnistusel ning vabaduse minna ülikooli.

Ülikooli algusaastatel pinged raseduse teema ümber vaibusid. Närvikava sai veits puhkust, sest rauges huvigrupi „teiste raseduse ootajad“ tekitatud melu ning kadus tõenäosus saada raseda alaealisena ühiskondlikuks häbiplekiks. Lisaks on ülikoolis käimine tunduvalt paindlikuma ajagraafikuga ning õpinguid oleks olnud tunduvalt lihtsam ümber lapse saamise paigutada.
Teiste soovitused pere loomiseks hakkasid minuni jõudma nii 25. eluaasta paiku, kui lõpetamisel oli magistrantuur. Äkitselt tajusin, et pidudel jälgiti, kas ja kui palju ma alkoholi joon, sugulased tegid kahtlasi vihjeid ning sõbrannad hakkasid ääri-veeri vestlustesse lükkima lauseid stiilis: „Võiksime koos rasedaks jääda.“ Algas ajastu: Suur Survestamine.

Äkitselt tajusin...
... et pidudel jälgiti, kas ja kui palju ma alkoholi joon, sugulased tegid kahtlasi vihjeid ning sõbrannad hakkasid ääri-veeri vestlustesse lükkima lauseid stiilis: „Võiksime koos rasedaks jääda.“ Algas ajastu: Suur Survestamine.

Kuigi selleks ajaks oli mu elus paar püsisuhet olnud, siis ühegi mehega ei olnud seda õiget tunnet. Iga mees oli omaette tore ning isegi tahtsid väga last, kuid isana ei mahtunud need inimesed minu peas olevasse peremudelisse. Lisaks ei olnud ma 20-ndates eluaastates lapse saamise ideeks isegi mitte valmis seetõttu, et liiga paljud toonased tuttavad tõestasid, et meeste soov perekonda panustada võib päevapealt jahtuda ning naisena pean olema valmis selleks, et lapsest saab ainult minu projekt. Selleks, et last inimväärselt üksikemana kasvatada, on vaja teenida vähemalt Eesti keskmist palka, arvasin ma. Jah, häid mehi ei saa ette karistada teiste tehtud vigade pärast, kuid uue elu alustamise idee juures jäin ikkagi mõttemalli juurde — looda parimat, valmistu halvimaks. 25-aastaselt üksi lapsi kasvatada tundus minu jaoks vastuvõetamatu skeem ning seetõttu otsustasin üldse mitte riski võtta.

Nüüd, veel viis aastat, hiljem arvan, et emadus on naise jaoks keeruline ja isiklik otsus. Ise ei ole ma kunagi kelleltki uurinud, millal ta kavatseb last saada. Igaühe enda asi. Kes mis hetkel valmis on. Üllatuslikult olen taibanud, et see on valdkond, milles suhtumine — tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle endale tehtaks — ei kehti. Liigagi tihti olen ennast leidnud kaitsmas sõnadega "Aega on selle kiire asjaga". Koos pikaajalise elukaaslasega kuulsime korra enda lastetuse suhtes väga kummalisi kommentaare, üks markantne näide: "No kui nad saaksid lapsi, nad oleks need ammu saanud". Kummaline, et keegi on üldse võtnud aega ja õigust, et teiste paaride pereplaneerimist nii analüüsida. See on iga paari sügav isiklik otsus ning olgu või emad-ämmad, ei ole kellegi rida seletama tulla, millal on teisel inimesel õige aeg võtta vastutus hoolitseda väikese põnni eest.

Nüüd, 30-sena ei kahetse ma toonaseid valikuid. Lapsi ei oota minult enam keegi. Kuigi füüsis nagu lubaks veel terve dekaadi neid saada, siis tuttavate poolt tundub, et mind on hakatud lahterdama kategooriasse „lastetu vanapiiga“. Iseenesest on see meeldiv, sest on saabunud rahu ja vaikuse aeg, millal ise oma tuleviku üle otsustada. Jah, ma kavatsen kindlasti saada lapsi ning emadust nautida. Ilmselt olen koos mehega, kes mu laste isaks saab, koos kuni elu lõpuni, sest ellu on saabunud teatud stabiilsus ning uisapäisus on kadunud. Ent kui peaksin mingil põhjusel jääma üksikemaks, siis kindlasti olen sellena võimekam kui 25-aastasena. Ehk tundub liiga pragmaatiline lähenemine, kuid selle suhtumise on tekitanud pigem kurvad lood ning meeste massiline soovimatus oma lapsi ka pärast lahkuminekut toetada.

Nii et ükskõik, mis rahalisi soodustusi ühiskonnas noortele emadele ei oleks, kõik ülejäänud inimlikud aspektid kaalusid minu otsust sinnapoole, et elutarkust koguda, veidi karjääri teha ning tagada endale sissetulek, mis lapsi ka üksikemana ära toita võimaldaks.