Anna kogemus: pärast petmist täis kaugsuhet ei saa suhet enam uuesti täisväärtuslikuks

 (17)
Anna kogemus: pärast petmist täis kaugsuhet ei saa suhet enam uuesti täisväärtuslikuks
MorgueFile

Naistekale kirjutas oma kogemuse Anna — noor naine, kes oli oma kallimaga kaks aastat kaugsuhtes, enne kui nad lõpuks ühes linnas elama hakkasid. Nad olid kokku leppinud, et teineteisest kaugel olles võivad nad teiste inimestega seksida, sest pole mõtet piinelda. Aga selliselt baasilt alustatatud kooselu tööle ei hakanudki.

Ma kohtusin oma (nüüd juba endise) kallimaga ülikoolis. Ta on Tartu lähedalt pärit nagu minagi, isegi üsna samast kandist huvitaval kombel. Armusime kiiresti ja olime meeletult õnnelikud, aga siis tuli temal võimalus üheks semestriks Ameerikasse õppima minna. Loomulikult oli tal hea meel ja minul oli ka tema pärast hea meel. Kuigi oli raske lahkuda, oleks olnud tobe nii hea võimalus kasutamata jätta.

Ta sõitiski ära. Alguses suhtlesime iga päev Skype’is. Aga kuna mõlemad tegime ülikooli kõrvalt veel tööd ka, oli kogu aeg nii kiire, et mõni õhtu jõudsime üksteisele ainult “head ööd” öelda. Meie igatsus oli suur ja füüsilised vajadused veel suuremad. Kuna oleme mõlemad üpris vabameelsed, siis otsustasime ühel hetkel, et milleks piinelda: kui tuleb võimalus, võime teiste inimestega seksida, lihtsalt me teeme seda ilma tunneteta, lihtsalt füüsiliste vajaduste rahuldamiseks.

Eks meil hakkas mõlemal peagi selleks võimalusi tekkima ja me kasutasime neid. Omavahel ei rääkinud me petmisest rohkem kui ütlesime, et jälle midagi juhtus, aga ei kirjeldanud kunagi täpsemalt, et mis ja kuidas juhtus. Armukadedust me vahele ei tekkinud — või kui hinges isegi tekkis, siis ei näidanud me seda välja.

Seotud lood:

Varsti sai mu kallim pakkumise veel üheks semestriks Ameerikasse jääda. Ta jäigi ja asi läks samamoodi edasi. Suvel tuli ta Eestisse tagasi. Olime terve suve õnnelikult koos, kuigi alati kui meie vahel väikesed tülid olid, siis me hakkasime teineteisele neid petmisi nina peale viskama.

Sügisel sain mina pakkumise minna aastaks Hispaaniasse ülikooli. Muidugi ma läksin. Nii möödusid jälle kaks semestrit, kus minu nädalavahetusi täitsid kuumad lõunamaa mehed ja tema elas Tartus aktiivset tudengielu nagu vaba mees. Suhtlesime endiselt palju, igatsesime teineteist. Kummalgi mitte kellegagi midagi tõsisemat ei tekkinud: ei saanudki tekkida, sest me tõesti hoolisime teineteisest ja võtsime teisi inimesi oma elus mööduvate meelelahutustena. (Muidugi võtsid need teised inimesed meid samamoodi — kui tekkis partner, leppisime kohe kokku, et see pole midagi tõsist.)

Viimaks saabus aeg, kui tulin koju tagasi. Üürisime nüüd koos korteri ja veetsime ühe rahuliku ja mõnusa Tartu suve. Petmisteemat vältisime teadlikult, ilmselt tunnetasime, et tegelikult see, mis me teinud oleme, häirib ikkagi meid mõlemaid.

Sügisel läksime mõlemad kolmandale kursusele. Nüüd läks meie suhe hapuks. Iga kord kui üks meist kellegagi natuke sõbralikumalt vestles või peol tantsis või lihtsalt liigselt tähelepanu pööras, hakkasime me kohe üksteist kahtlustama kavatsuses petta. Me ei teinud seda, aga meie suhted omavahel läksid järjest halvemaks. Lõpuks läksime lahku ja oligi see ilus armastus läbi. Nüüd olen targem ja oskan teistele ka öelda, et selline asi nagu kokkuleppeline petmine ei tööta. See jätab ikkagi jäljed ja sa ei suuda pärast oma kallimat enam usaldada. Kui tahad olla kellegagi koos, siis peadki olema koos ainult temaga, ükskõik kui kaugel te mingitel perioodidel teineteisest elate.