Appi, ma ei suuda otsustada!
Enamasti kujuneb suutmatus otsuseid langetada ning nende eest vastutada juba lapsepõlves. Passiivsed lapsed kasvavad tavaliselt autoritaarse kasvatusstiiliga peredes. Vanemad suruvad maha lapse tahteavaldused, nõudes tõrkumatut allumist. Seejuures ei selgitata lapsele mitte kunagi täiskasvanute nõudmiste tõelisi põhjusi — näiteks, miks teda täna karistati, ega lubatud jalutama. Peale selle võivad autoritaarsed vanemad olla oma tegudes impulsiivsed ning vahel ka ebajärjekindlad. Muutumatuks jääb vaid üks — totaalne kontroll lapse elu üle.
Pole siis imeks panna, kui sellistel lastel on täiskasvanuks saades raske otsuseid vastu võtta! Neile on see tõepoolest üle jõu käiv, sest vanemad otsustasid kõik ise ning ei pakkunud neile iialgi alternatiivseid võimalusi — kuhu minna, mida selga panna, kellega sõbrustada. Kahjuks on sellised suhted (olgugi et mitte nii äärmuslikud) vanemate ja laste vahel küllaltki levinud. Niisiis, kui teil on raskusi otsustamisega, on tõenäoline, et teile pole seda lapsepõlves lihtsalt õpetatud.
Juhtub ka nii, et täiskasvanud inimest segab kaalutletud otsuse langetamisel omalaadne ärevustunne. Kuidas see tekib? Oletame, et teie jaoks olulise probleemi lahendamiseks oli teil väga raske otsustada kahe variandi vahel. Kahjuks ei toonud valitud variant teile edu. Ning piisab ühest kolleegi poolt poetatud kriitilisest märkusest, et hakkaksite end lõputult ja mõttetult süüdistama: „Miks ma küll ei teinud teisiti…”
On selge, et need mõtted ei juhi ühegi mõistliku tulemuseni. Selle asemel, et end kokku võtta ning parandada, harjutate end mõttega, et teie otsus oli vale, ja eksimine ilmselt ongi teie saatus. Muretsemisest saab teie igapäevane kaaslane, ning tõepoolest kisub kõik viltu… Seda nõiaringi saab ja tulebki lõhkuda — peab vaid veidi tähelepanelikumalt suhtuma sellesse, kuidas te oma otsuseid vastu võtate.
Ustavad kaaslased
Otsustusvõimetus kaasneb väga sageli madala enesehinnanguga ning perfektsionismiga.
Psühholoogid eristavad meie tegevuse motivatsioonis kahte põhitüüpi — need on ebaõnnestumiste vältimine ning püüd edu saavutada. Küllap on arusaadav, et ebaõnne vältimine (s.o pidev igasugustest raskustes hoidumine) on iseloomulik madala enesehinnanguga inimestele, kes ei suuda vastu võtta efektiivseid otsuseid. Ja, vastupidi, püüd edu saavutada on peamine motiiv veidi kõrgenenud enesehinnanguga inimeste jaoks. Seetõttu, kui tunnete otsustamisel raskusi, pöörake tähelepanu sellele, kuidas te hindate ennast ja oma jõudusid.
Perfektsionism kui ülemäära arendatud täiusevajadus on sageli omamoodi otsustusvõimetute märk. Vahel, teinud läbi raskuste valiku, kontsentreeruvad perfektsionistid liialt ühe ja ainsa ettevõtmise lahendamisele, viies tulemused lausa „kosmilisele” tasemele. See ei tähenda aga sugugi, et nad ignoreeriksid teisi kohustusi. Neil on lihtsalt raske prioriteete paika panna ning otsustada, millise kallale kõigepealt asuda. Ometi tuleb seda nii või teisiti teha.
Seega pole otsustusvõimetus, muretsemine ja liigne püüd täiuse poole meie jaoks! Mida peaks siis teadma, et oma otsustusvõimetusest vabaneda?
Arutleda või tunda?
Loomulikult on olemas mõningad otsuste vastuvõtmise strateegiad, mis on omased paljudele inimestele, sõltuvalt nende temperamendist ning teistest iseärasustest. Allpool tutvustatakse ühte nendest, mille on välja pakkunud Carl Gustav Jung. Tema arvates saab kõiki inimesi selle alusel, kuidas nad otsuseid langetavad jagada kahte tüüpi.
T-tüübi esindajad on mõtlejad, kes langetavad otsuseid loogilise analüüsi alusel. Sellised inimesed kalduvad „külma tähelepanuga” vaatlema asja kõiki faktilisi külgi, otsima erinevaid lahendusi — isegi raskeid ja ebameeldivaid. Nad arutlevad loogiliselt, selgitavad välja põhjuste-tagajärgede seoseid ning seaduspärasusi. Nad suhtuvad tähelepanuga teiste ideedesse ega hooli eriti teiste inimeste emotsioonidest. Sealjuures kritiseerivad nad kergesti teisi, kui selleks on alust, ning võivad laskuda lausa solvanguteni.
F-tüübi esindajad tunnevad. Nemad võtavad otsuseid vastu oma läbielamiste ja tunnete pinnal. Selliste inimeste arvates on harmoonilised suhted teistega äärmiselt tähtsad. Otsust langetades mõtlevad nad alati, milliseid tundeid võib see teistes tekitada. Järeldusi teevad nad toetudes moraalsetele ja eetilistele printsiipidele ning väärtushinnangutele. Reeglina väldivad nad teiste kritiseerimist. Lausa vastupidi, nad püüavad mõista ning delikaatsust ilmutada.
Võimalik, et määranud kindlaks oma tüübi, on teil kergem teha otsuseid või, näiteks, lõpetada enda süüdistamine, et olete taas talitanud vajaliku kaine ja loogilise analüüsi asemel emotsioonidest lähtuvalt.
Niisiis, kuulute T-tüüpi, kui:
F-tüübi tunnused:
Võimalik, et te ei suuda ennast kindlalt ühte või teise tüüpi liigitada. See tähendab, et te kasutate elus orgaaniliselt ja produktiivselt mõlemaid strateegiaid. Mõtisklege siis veidi aega teemal: millistes situatsioonides on parem kasutada loogikat, millistes loota tunnetele?
Lülitame sisse kujutlusvõime!
Meie kujutlusvõime on lõpmatu läte ideede jaoks, mis võivad osutuda lahenduste otsinguil kõige produktiivsemateks.
Võib proovida…
Vaadata probleemile … teiselt planeedilt. Sageli ei lase just teie emotsionaalne suhtumine olukorda seda adekvaatselt hinnata. Kujutlege, et olete ühes oma lemmikkohtadest — mererannas, suvilas… Mälestused aitavad rahuneda, veidi meelt lahutada ning vaadata olukorrale teise nurga alt.
Loobuda igasugustest stereotüüpsetest otsustest. Sageli kulgevad teie arutlused kõige tallatumaid radu pidi. Kuid ilmne ning harjumuspärane pole mitte alati kõige produktiivsem. Unustage kõik olemasolevad lahendused. Veenge ennast, et olete esimene inimene, kelle ees see probleem seisab.
Tunda end lapsena. Püüdke häirivatele faktidele vaadata väikese lapse seisukohast. Lastel on imekspandavalt terav ja selge taju, ning vahel on nende vaade maailmale palju lihtsam ja samas hulga ratsionaalsem, kui see näida võib.
Kujutada ette olukorra vastaspoolt — „kõik vastupidi”. Näiteks peate hoolikat arvestust oma materiaalsete vahendite kohta ning otsite pidevalt moodust, mil moel võiks veel kokku hoida. Võib-olla on parem otsida hoopis viise, kuidas rohkem teenida? Ja vastupidi: kui teete plaane, et küsida palgakõrgendust, siis ei sega juba praegu miski teid oma majapidamises veidi kokku hoidmast.
Otsustame reeglite järgi
On mitmeid järelekontrollitud meetodeid, kuidas „skeemide” järgi otsuseid teha. Järgnevalt mõned neist.
Punktide arvestus
Meetodi põhimõte seisneb selles, et iseloomustate kõiki olemasolevaid alternatiive teie jaoks tähtsate tunnuste järgi ning hindate tähtsust 10-punkti süsteemis, arvutades seejärel välja iga variandi keskmise.
Näide: Järgnevalt on antud lihtne situatsioon, mõistmaks asja tuuma. Loomulikult sobib see ka hulga keerukamate otsuste langetamiseks.
Olete kahevahel, mida osta reisile kaasa, kas ajakirja või raamatu?
Ajakirja kasuks:
• odavam — 4
• seal on moeleheküljed — 8
• võib jätta kaasreisijatele — 6
Kokku: 4+8+6=18, 18:3= 6; keskmine hinne — 6
Detektiivromaani kasuks:
• huvitavam — 8
• sellest räägitakse palju, saabki tee peal liigset aega raiskamata läbi lugeda — 9
Kokku: 8+9=17, 17:2=8,5; keskmine hinne 8,5
Nii teetegi oma valiku populaarse raamatu kasuks.
Benjamin Franklini meetod
Peate võtma paberilehe ning jagama selle kahte veergu. Vasakusse ossa tulevad poolt-, paremasse — vastuargumendid. Seejärel, mõne päeva jooksul, mõelge järele ning pange oma mõtted kirja vastavatesse veergudesse. Nüüd hakake hindama oma argumentide tähendust. Kui mõlemal pool leidub tähenduselt sarnaseid punkte, tuleb need maha tõmmata. Sama tehke ka siis, kui näiteks üks pooltargument on umbkaudu võrdne kahe vastuargumendiga — tõmmake kõik kolm maha.
Selliselt toimides avaneb teie ees pilt, mis peegeldab enam-vähem täpselt argumentide suhet. Kui vahepeal on pähe turgatanud veel mõned vastavad mõtted, kirjutage need tabelisse ning jätkake tegevust. Mõne päeva pärast olete võimeline olemasoleva tabeli põhjal otsustama.
Analüütiline meetod
Kui olukord eeldab mitmeid ebamäärase lahendusega otsuseid, võib toimida järgnevalt. Oletame, et mõtlete töökohta vahetada. Alustuseks kirjutage välja võimalikult rohkesti põhjusi, mis teid sellele mõttele on viinud:
• minu palk on lihtsalt naeruväärne;
• ma ei ole võimeline sellise juhtkonnaga koostööd tegema;
• töölt kojujõudmine võtab palju aega…
•
Nende põhjenduste alusel formuleerige (soovitavalt positiivses vormis) teie jaoks tähtsad faktorid. Nendeks võivad olla:
• suurem palk;
• hea ülemus;
• mugav töökoht.
•
Faktoreid võiks olla 5-8. Ilmselt ei peegelda väiksem arv toimuvat küllalt selgelt, suuremaga aga tekib risk arvestustes sassi minna.
Nüüd seadke endale prioriteedid — kui tähtsad on kõik need faktorid teie jaoks (1-10) Oletame, et palk on kõige tähtsam. Siis näeb pilt umbes selline välja:
• suurem palk — 10
• hea ülemus — 8
• mugav töökoht — 7
Seejärel panete oma märkmed kõrvale ning asutegi uut töökohta otsima. Oletame, et olete leidnud 4-5 vastuvõetavat ettepanekut ning käinud isegi vestlustel, sealhulgas eesmärgiga firmast rohkem teada saada. Nüüd hinnake iga koha puhul eraldi oma soovide realiseerimise võimalusi protsentides (või 10-punkti skaalal, kus 1 =10%). Koostage vastav tabel pakutava töökoha kohta.
Näide:
Koht x-firmas
| Faktori tähtsus | Tõenäosus | Kokkuvõte | |
|---|---|---|---|
| Suur palk | 10 | 7 | 70 |
| Hea ülemus | 8 | 5 | 40 |
| Mugav töökoht | 7 | 8 | 56 |
| Kokkuvõte | 166 | ||
Nii saab koht X-firmas kokku 166 punkti. Täpselt sama skeemi järgi hinnake ka kõiki teisi ettepanekuid (faktorite tähtsus jääb samaks, muutub vaid nende saavutamise tõenäosus) ning valige see, mis annab kõige enam punkte. Muide, seda skeemi saab kasutada ka vastupidises suunas, osutades negatiivsetele faktoritele ning võimalustele neid vältida.
Enne kui otsustada….
… tuleks vastata järgmistele küsimustele.
1. Kas probleem eksisteerib ikka reaalselt? Võib-olla on see välja mõeldud või üldsegi mitte oluline — vähemalt teie jaoks? Kas selle lahendus pole mitte teile peale surutud?
2. Kas see küsimus tuleb ikka tõepoolest just nüüd lahendada?
3. Mis juhtub siis, kui te ei hakkagi lahendust otsima? Kas olete kunagi selle üle mõelnud?
4. Kas teie ees seisev ülesanne on probleem või võimalus? Ärge otsustage käigu pealt — andke endale aega eraldada küsimus, mis nõuab vastust või tegutsemist, võimalustest, mis selle taga tõenäoliselt peituvad.
5. Kas teie probleem on unikaalne? Kui jah, siis tasub sellele lahendust otsides analüüsida spetsiifilisi, ainult sellele probleemile tüüpilisi omadusi. Kui ei — siis, kust võiks leida „valmisretsepte”? Võimalik, et midagi taolist on juba mõne teie lähedasega juhtunud või — miks ka mitte? — mõne kirjandusliku kangelasega? Aga ehk juba sellel mõtiskluste etapil õnnestub leida lahendusi. Kui seda pole seni aga juhtunud, mis siis ikka, on veel hulgaliselt teisigi võtteid.
Kolm barjääri otsustamise teel
Ükskõik, millist võtet kasutada — kas loota mõistusele või tunnetele, võtta appi kujutlusvõime või matemaatilised arvutused — kõikjal võivad teid varitseda ühesugused probleemid.
Niisiis, milliseid vigu tuleb vältida otsuste tegemisel?
1. Ärge tegutsege liiga ruttu. Nagu ütleb vanasõna: „Kiirusta aeglaselt”. Impulsiivsetel inimestel on vahel raske kontrollida oma emotsioone. Ometi tuleb seda teha, eriti sellistes keerulistes olukordades, kus on tarvis langetada otsuseid, mis puudutavad teiste inimeste heaolu.
2. Ärge ka liialt aeglane olge. Lõputult ümber mõeldes võite ideaalse otsuse vastuvõtmise kaugustesse lükata.
3. Tunnistage oma vigu. Võisite ju midagi jätta arvesse võtmata, eriti käib see uue töö või siis keeruliste inimestevaheliste suhete kohta. Tuleb osata oma möödalaskmisi tunnistada ning aru saada, kus on tehtud viga. Sellest kujuneb aja jooksul unikaalne elukogemus, mis aitab tulevikus vastu võtta kõige efektiivsemaid otsuseid.
