Armasta oma ämma nagu iseennast

Räägitakse, et mees valib endale naise oma ema järgi. No ei ole ilmas teist nii lolli juttu kui see, olen alati mõelnud. Käige selle mulaga kus see ja teine. Mina ei ole tolle naise moodi, no ei ole, lööge või maha! Vastikumat asja ei saa enam öelda! Aga… Jupiter, sa vihastad, järelikult sul ei ole õigus.

Suur tüdruk, nagu ma juba olen, ühe asja olen siin elus juba selgeks saanud: kui mingi asi ajab nii vihale, et tahaks nõusid puruks peksta või kellelegi silmade vahele lajatada, siis peab sellel minuga otsene seos olema. Pime viha näitab alati, et see jutt peab puutuma minusse viisil, mida ma endale tunnistada ei taha. No vaat, ja see ämma asi on üks selline.

Mulle on ikka meeldinud mõelda, et olgu teistega kuidas on, aga vaat ämmast olen küll etem naine. Olen temast iga kell ilusam ja targem. Süüa teen paremini, pesu pesen sagedamini, tuba on mul kah rohkem korras. Oot-oot, aga miks ma üldse peaks ennast temaga võrdlema? Noo, sellepärast vist, et mees tõmbab vahel mingeid hämaraid paralleele. Mille peale mina iga kord garanteeritult märatsema hakkan.

Viimane piisk karikasse oli aga see, kui sõbranna mulle otse ütles, kui ma ämma peale kaebasin: sa ise oled ju täpselt samasugune.. Sõbrad, teate isegi, on need ainsad, kes võivad kibedat tõtt karistamatult kuuldavale tuua. Vakatasin. Olin täiesti löödud. Ja ometi nägin äkki täpselt sama selgesti nagu sõber: just selles asjas, mida ma ämma kohta kaebasin, olen ma tõesti ise täpselt samasugune. Just sellepärast ämma toimimisviis mind nii ärritabki, et ma ise olen selline.

Oh häda, see mõte ei meeldinud mulle mitte sugugi. Ah mis, see hakkas mulle ikka täitsa vastu! Aga samas, mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda kergemaks läks meel. Teate seda tunnet, kui olete äkki endale tunnistanud midagi, mida pole pikki aastaid julgenud tunnistada? No näiteks, et tegelikult te polegi mitte hetero, vaid bi. Või et teile lihtsalt meeldib nikotiin ja et tegelikult ei kavatse te mitte kunagi suitsetamist maha jätta. Mis iganes. Tunnistada endale midagi esmapilgul rasket teeb alati meele kergeks.

Mõtlesin järele ja leidsin veel palju muudki, mille poolest ma ämmaga sarnanen. Avastasin ühiseid iseloomujooni, leidsin kattuvusi eluloos. Iga järgmise sarnasuse tunnistamine oli kergem kui eelmise päevavalgeletoomine. — No ja mis kasu ma sellest sain? Eks ikka seda, et tunnen ennast nüüd paremini. Tean endast ka asju, mida mulle lihtsalt pole meeldinud tunnistada. Selle teadmisega on juba üht-teist peale hakata.

Ent vahel imestan ma ikkagi, kuidas paljud naised oma ämma nii lõpmata lahtist teksti pannes kiruvad. Minia silmis on ämm tihtilugu see viimane jõletis, justkui teisest maailmast pärit ilge nõid, kelle elu siht on oma poja ja tema naise elu p.se keerata. Vähesed tulevad selle peale, et tegelikult saadavad ämmad oma võikad teod korda heade kavatsustega. Enamasti. Nagu Sina isegi muide, armas lugeja.

Kehtib üks võrdlemisi kindel seaduspärasus: oma ämma sõimavad need naised, kes pole rahul oma mehega. Kes sõimab selja taga oma meest, see kirub ka ämma, ja vastupidi. Ja seos ongi ju lihtne ja loogiline: ämm on mehe ema. Ta on selle mehe ema, kellega Sina, hea lugeja, oled otsustanud oma elu jagada — ta on oma poja ema täpselt samamoodi, nagu Sina oled oma laste ema.

Eks vääri ämm austust ju juba ainuüksi selle pärast, et ta tõi ilmale ja kasvatas suureks selle mehe, keda Sina armastad? Ämm on naine, kes sünnitas Sinu elu armastuse. Ah et Sina ei armastagi oma meest? Aga miks, luba küsida, Sa siis temaga elad?

Ämm näitab naisele peeglit. Vaata talle silma ja tunne ära.