Armastus pornoajastul: kas seks on tõesti suhte tähtsaim osa?
Meie kultuuris ei ole palju mudeleid, mille järgi õppida, kuidas saavutada emotsionaalset ja füüsilist häälestatust ja koordinatsiooni, mida läheb vaja heaks seksiks — või peaksin ütlema mõlema partneri jaoks heaks seksiks. Andy sai oma teadmised seksi kohta peamiselt sõpradelt ja ajakirjadest, raamatutest, televiisorist ja filmidest. Need kultuurilised pidepunktid on endiselt peamised infoallikad seksi kohta nii naiste kui meeste jaoks. Tänapäeval on veel üks allikas, eriti meeste jaoks: internet.
Kõiki neid allikaid ja lisaks sellele seksuaalõpetust koolides iseloomustab üks ühine joon: keskendumine seksi mehaanikale ehk protsessile. Me ei kuule eriti emotsioonidest, mis seksi ümber pöörlevad; kontekstist, milles seks eksisteerib. Üheks erandiks on naiste armastusromaanid. Vaatamata sellele, et žanr esindab kirjandustööstuses üht kõige suuremat segmenti, pole ta palju lugupidamist pälvinud (erinevalt põnevusromaanidest, mis meestele meeldivad). Kui armastusromaanid ilmuma hakkasid, naerdi need välja kui vägistamisstseenidega lookesed, kus kirjeldatakse korsettidesse aheldatud, alistuvaid naisi printside, piraatide ja keskaegsete sõdalaste kütkeis. Kuid hilisematel aegadel on need raamatud muutunud. Tänapäeval on peategelasteks kaasaegsed, võimekad, tegusad naised, ning romaanid käsitlevad isegi selliseid raskeid teemasid, nagu näiteks koduvägivald. Oluline on siinkohal märkida, et isegi kõige naturaalsema keelekasutusega armastusromaanides esineb seks peaaegu alati ikka seoses suhtega ning kirjeldatakse ka partnerite tundeid.
Üks näide armastusromaani uuest ja erutavast variandist on E. L. Jamesi menuraamat „Viiskümmend halli varjundit“1 (Fifty Shades of Grey). Too raamat ja selle kaks järge on ühel tasandil armastusromaani läägelt magus klišee. Noor, veel neitsi Anastasia armub „printsi“, antud juhul miljardärist magnaati ja BDSM-seksimängude kirglikku huvilisse Christian Greysse. Tütarlaps nõustub minema mehe punasesse valu tuppa ja mehele „alistuma“ ehk saama tema seksorjaks. Ja kuigi iha vallutab noore naise üleni — naine saab mitmikorgasme juba ainuüksi mehe pikkade, elegantsete sõrmede nägemisest –, õnnestub tal siiski mõistuse juurde jääda ning ta muudab lepingut, millele mees tema allkirja võtab. Sellega piirab naine seda, mida tal tuleb aktsepteerida. Loomulikult avastab Anastasia, et Christiani seksuaalsed kalduvused tulenevad mehe sisemisest valust — teda kuritarvitati noorukieas — ning naine pöörab oma haavatud armsama kellekski, „kellel on jagada armastuse rikkust“. See tuhkatriinulugu (või on tegu „Kaunitari ja koletisega“?) on vürtsitatud piitsutamise ning teiste BDSM-i naudingute kirjeldustega.
Millest selle „romansi“ populaarsus meile räägib? Et naised igatsevad mehi, kes oskavad meisterlikult neid endale allutada, võimaldades neil seega avastada nende enda ja oma partneri seksuaalsust ning sellele alluda, ilma ärevuse ja süütundeta? Võib-olla. Me teame, et naiste seksuaalsetes fantaasiates on valdavaks teemaks aktiivne allumine. Naistel on vaja olla mõnevõrra vaikselt koostöövalmis, et õnnestunud vahekord saaks aset leida. Nii et naiste allumine ja meeste agressiivne enesekindlus on paaritumiseks olulised. Kirjeldatud raamat kasutab ära just sellist seksuaalsuse põhifakti ja seob selle inimese kaasasündinud igatsusega seotuse järele, mida armastusromaanides ikka esile tuuakse.
„Viiskümmend halli varjundit“ lahjendab pornograafia naine-kui-objekt aspekti, mis ilmneb selgelt selles formaalses lepingus, millele Anastasial tuleb alla kirjutada. Lepingus on naise keha määratletud läbi tema armukese, mehe soovide ja vajaduste — naine annab nõusoleku, et tema nahk püsib karvadest vaba talle tekitatakse valu. Populaarsed interneti „kolm vanaema“2 polnud sellest vaimustuses; nende kommentaaris kõlasid hüüatused „ai, valus!“ ja „ärge tehke kunagi midagi sellist, mis teeb haiget“. Minu jaoks oli selle populaarse raamatu häiriv osa see, et tavapärast, mitte-BDSM seksi nimetati „vanilliks“ — vihje sellele, et kui seksile ei lisata piitsutamist ja valupiiride katsetamist, pakub seks vähem rahuldust; pole lihtsalt piisavalt „aistinguline“. Ühiskonnas, mis ei mõista emotsionaalset seotust, tuleb meil minna üha kaugemale ja kaugemale ekstreemsustesse, et tirida oma keha sügavalt tunnetatud füüsilisse erutusse.
Raamatust, kus vihjatakse, et tavapärane seks on defineeritud vanillina, vändatakse ka filmi3. Sellest saab üks järjekordne film nende filmide pikas reas, mis moonutavad emotsionaalse seotuse ja seksuaalsuse vahelist ühendust. Filmiarmastus on mõttetu. Pidin sobrama oma mälusoppides kaua ja põhjalikult, et leida käputäit filme, mis portreteerivad ausalt ja õigesti head erootilist seksi, mille käigus areneb või edeneb armastussuhe. Minu jaoks tõusevad selles osas esile kolm vanemat ja üks uuem film.
1973. aastal linastunud „Don’t Look Now“ näitab, kuidas toimivad koos seks ja kiindumus. Romantiline põnevik keskendub Laura ja John Baxterile, pikka aega abielus olnud paarile. Nad leinavad oma väikest tütart, kes hiljuti uppus. Mehe töö tõttu on paar Veneetsias ning oma hotellitoas teevad nad tavalisi rutiinseid tegevusi. Nad käivad vannis ja ajavad samal ajal juttu; mees lebab alasti voodil ja loeb ajalehte. Aeglaselt hakkab naine meest silitama ning sellele järgneb õrn, erootiline armatsemine. Nad on juba pikaaegsed armsamad, tunnevad end teineteise seltsis mugavalt ja kergelt, ent sellegipoolest on seksis intensiivsust. Nad tunnevad teineteise keha ja teavad, mis pakub naudingut. Pika seksistseeni ajal näidatakse pildikesi paarist pärast seksi, kuidas nad riietuvad ja seavad end õhtusöögile. Seks on nende suhte kontiinumi osa ja kõrvalmõjuna lähendab seks abikaasasid. Kui nad mööda hotelli koridori kõnnivad, et õhtust sööma minna, püsib naine tihedalt mehe lähedal, käsi ümber mehe käevarre põimunud.
1986. aastal linastunud film „Suure Naudiskleja hukk“ („The Big Easy“ ) portreteerib areneva suhte seksi. Remy McSwain on ninakas politseiuurija New Orleansis ning talle meeldib Anne Osborne, enesekindel prokurör, kes uurib korruptsiooni politseisüsteemis. Huumori ja šarmiga tekitab mees naises nii palju turvatunnet, et Anne söandab võtta emotsionaalse riski. Seksistseenis on naine pinges ja teeb mehele tolle genitaale mudides haiget. „Anna andeks, ma pole sellega kunagi eriti hakkama saanud,“ tunnistab Anne. Kui naine jätkab: „Ma ei oska seda; olen liiga närvis. Mul on piinlik,“ muutub mees õrnaks ja hoolivaks ning lõpuks on naine võimeline end lõdvaks laskma. Kui Remy libistab kätt mööda naise seelikut, näeme, et selleks ajaks on Anne juba erutunud. Tegevuse katkestab telefonikõne, nii et nad ei jõua armatsemiseni ning stseeni lõpus, nähes, et Remy peab lahkuma, ütleb Anne: „Pole midagi; mul ei veagi seksiga tavaliselt.“ Remy ütleb talle: „Nüüdsest hakkab sul vedama,“ ning kui mees uksest välja tormab, lubab naine endale sosina: „Tule tagasi.“ Ühes teises stseenis hakkab Anne pärast laiba nägemist oksele ning kui Remy naise eest hoolitseb ja aitab tal end puhastada, suudlevad nad nii, et mehe nägu on üleni hambapastaga koos. Filmi lõpupoole valab mees enda ja oma sõprade korruptsioonijuhtude pärast häbipisaraid ning Anne lohutab teda. Pärast ühiselt läbitud ohte ja konflikte tantsib vastabiellunud paar filmi lõpus oma kodus valssi.
2005. aastal linastunud filmis „A History of Violence“ on kaks vastandlikku seksistseeni: ühes saavad sünkroonselt kokku seksuaalsus ja turvaline seotus, teises on seks eemalolev, isegi vaenulik. Esimene stseen näitab pikka aega abielus olnud paari, Edie ja Tom Stalli mängulist intiimsust. Naine võrgutab üllatunud meest sellega, et paneb selga keskkooliaegse kisakooritüdruku vormi. Nad püherdavad voodis, alguses naljatledes, seejärel tõsiseks muutudes. Stseenis rullub teineteisele pühendunud abielupaari armastav side lahti intensiivse seksuaalsusena. Teine stseen kujutab olukorda, mil side on katkenud ning naine ei tunne end enam mehega turvaliselt. Tom on näidanud, et suudab olla hingematvalt vägivaldne ja naine mõistab, et see pole see mees, keda ta kõigi nende koosoldud aastate jooksul oli enda arvates tundnud. Mehest on saanud võõras ja seetõttu, turvatundest ilmajäänuna, pöördub naine mehest ära. Tom reageerib sellisele mahajätmisele naise allutamisega ja võtab naist trepil. Kuigi Edie vahekorra edenedes isegi erutub, on vahekorra lõpp brutaalne ja kurb. Pärast seksi tõukab naine mehe eemale ja läheb magamistuppa, kus kössitab põlvede ümbert kinni hoides. Mõlemad on nüüd üksi. Nende seksuaalsusest ei saa asja enne, kui nad suudavad neid ühendanud sideme uuesti üles ehitada ja seda uuendada. Filmi viimane kaader näitab neid teineteise alasti haavatavust vaatamas ning on tunne, et nad näevad teineteist ning saavutavad taas seotuse.
2011. aasta film „Seksisemud“ („Friends with Benefits“) demonstreerib, kui keeruline on hoida emotsioonid ja kiindumus magamistoast lahus. Pärast seda, kui armsamad on Dylani ja Jamie maha jätnud, ei soovi nad enam riskida. „Ma kavatsen end emotsionaalselt lukku keerata,“ kuulutab Dylan. „Mulle aitab igasugustest suhetest,“ teatab Jamie. Nii otsustavadki kaks sõpra lihtsalt seksida, ilma emotsionaalsete sidemeteta — „Kaks inimest peaksid olema suutelised seksima nii, nagu mängitakse tennist.“ Tõepoolest, kui need kaks linade vahele lähevad, näib see tõesti tennisematšina, mille käigus kumbi kisab teisele juhiseid ja kommentaare. „Mida sa teed, kas sa kavatsed Hiinasse välja kaevata?… Natuke rohkem vasakule,“ juhendab naine talle oraalseksi tegevat meest. Mees teatab, et peab minema pissile ja see pole erektsiooni korral kerge, nii et naine oodaku. Mõlemad on keskendunud Suure O saamise ülesandele. (Seda on naljakas ja mingil määral armas vaadata; mulle meenutas see Woody Alleni teravmeelset kildu, et „ilma armastuseta seks on mõttetu kogemus, ent mõttetu kogemus võib olla kuradi hea.”) Kuid peagi ei suuda Dylan ja Jamie oma emotsioone vaos hoida. Nad hoolivad teineteisest vaatamata oma otsusele. Naine näitab mehele oma turvapaika, katusel asuvat peidukohta. Mees viib naise vanematekoju, paljastab naisele oma kõrgusekartuse, kalduvuse kogeleda ja armastuse dementsusest segase isa vastu. Mehe vanematekodus saab paar kokku ning seekord toimub midagi sellist, mida me nimetame armatsemiseks: nad on teineteisest ja sensuaalsusest niivõrd haaratud, et puudub vajadus hüüda juhiseid. Taoline lähedus ehmatab aga meest ja järgmisel hommikul tõrjub mees naise eemale. Film lõpeb tähenduslikult: mõlemad tegelased võtavad emotsionaalse riski ja tunnistavad teineteisele oma haavatavust; naine kardab, et on „praak“, ja mees kardab, et vajab naist. Alles pärast seda suudavad nad teineteisele oma armastust tunnistada.
Need neli filmi on väike hulk erandeid suures läänekultuuri voolus, kus meile esitatakse valdavalt pilte umbisikulisest seksist. Kuid oleme seni jätnud kõrvale meediumi, mida on tervitatud kui seltskondliku seotuse ülimat allikat, samuti kui ülimat ohtu sellele samale seotusele — interneti.
Raamatu kohta leiad rohkem infot siit!
