Armukade koduperenaine hävitab oma abikaasa karjääri
Vaene Andres on nüüd täitsa hädas. Just naine oli see, kelle soovil ta oma vanast töökohast ära tuli. Naine leidis nimelt, et tema kallis abikaasa ei teeni piisavalt ning nende majanduslik olukord on kehv. Olgu mees nüüd mehe eest väljas ja leidku endale amet, mille eest makstakse korralikku palka. Andres armastava abikaasana otsustas, et naisel on õigus — mis mõttes ei saa nad endale aastas kolme soojamaareisi lubada? Kus on nende autoliisingud ja neljakümne aasta peale võetud majalaen? Olgu olla!
Kõne kolleegile: kas oled vallaline?
Andres tuligi siis meie firmasse ning temast sai minu partner. Meil on väga hea klapp, mõistame teineteist poolelt sõnalt, ei pea kunagi mõtteid pikalt ja põhjalikult lõpuni välja rääkima, teine juba teab nagunii. Me töötame ühise eesmärgi nimel. Ka palk on üle keskmise hea. Kuid tema naine, kelle kõik rahalised soovid on nüüd rahuldatud, ei ole jälle rahul.
Esimese skandaalikese tõmbas ta käima juba Andrese esimesele töönädalal. Kui ta kuulis, et tema mees töötab koos naisega, sai ta esmalt šoki ning helistas mulle, et välja uurida, kes ma selline olen. Kõne tuli mulle keset koosolekut, seetõttu ei saanud ma kohe vastu võtta, pärast läks tagasi helistamine meelest ära. Seejärel tuli kuri sõnum — miks ma ei vasta?! Tal on tähtis jutt! Kui lõpuks siis tagasi helistasin, rääkis ta pikalt oma mehest, nende õnnelikust abielust ja kolmest ühisest lapsest, kellest pisem on alles paarikuune. Uuris, kas ma olen abielus, millised on mu hobid ja miks ma selles firmas töötan. Kuuldes, et olen vallaline, märkis ta kohe ära, et Andresega mul lootust ei ole. Üritasin teda rahustada, et mul ei tuleks mõttessegi kolleegiga suhteid luua, kuid naine pidas siiski vajalikuks monoloogi jätkata. Kõne lõppedes istusin tükk aega oma laua taga ja mõtlesin, oli see nüüd unes või ilmsi. Natuke ulmeline tundus kogu see asi ja mul oli raske uskuda, et nii normaalsel mehel võib olla nii hullumeelne naine. Rääkisin Andresega, kes lubas kodus korra majja lüüa, et selliseid kõnesid enam ei tuleks. Pärast seda unustasin mõneks ajaks prouakese sootuks, sest töö vajas tegemist ning kõnesid enam ei tulnud.
Armukadedus viis naiselt mõistuse
Kuna mina olen vallaline ja kodus mind keegi ei oota, pakkisin kontoris tihti asjad kokku alles hilistel õhtutundidel. Aeg-ajalt, kui nägin, et Andres oli msni sisse loginud, helistasin talle, et mõne detaili kohta küsida või arvete laekumise ja välja saatmiste kohta täpsustada. Mõnikord saatsin sõnumeid. Ei uskunud, et sellest probleem võib tulla. Aga tuli ja veel suur. Ta naine peab mind liiderlikuks perelõhkujaks!
Selgus, et prouake loeb ta sõnumeid ning paugutab uksi iga kord, kui mõni naine talle helistab. Eriti leili läks ta minu kõnede peale, sest “te ju veedate nagunii kõik päevad ninapidi koos ja kas päeval ei või oma asju ära ajada!” Ilmselgelt tähendasid mu täiesti neutraalsed sõnumid ja kõned seda, et meie vahel on midagi enamat ning sõnu “arve” ja “projekt” kasutame sõnade “seks” ja “armastus” asemel. Et see on nagu salakeel. Tõenäoliselt küttis ta end üles ka meie firma kodulehelt fotosid vaadates, seal oli üks pilt sellest, kuidas ma Andrest tema sünnipäeval kallistan. Oeh…
Vali, kas karjäär või abielu!
Kuna me töötame ühe rahvusvahelise firma harukontoris, tuleb meil aeg-ajalt ka välismaal peakontoris käia. Ühel nädalavahetusel sõitsimegi ära, kuid Andres oli väga murelik. Ta ei teadnud, kas teda pärast enam koju tagasi lubatakse. Pigem arvas ta, et tema asjad kokku pakitud ja ukse taha tõstetud ning ustel lukud vahetatud. Proua ei suutvat taluda mõtet oma kaasast koos minuga lennukis kõrvuti istumas ning oli endale maalinud värvikaid kujutluspilte sellest, kuidas ma õhtul oma hotellitoast, üll vaid hommikumantel, Andrese tuppa hiilin. Mees oli murest murtud ega suutnud kohtumisel keskenduda, ta oli hajevil, ei pööranud tähelepanu ning jättis küsimustele vastamata. Koju tagasi jõudes leidis ta oma naise diivanilt nutmast ning tuba oli kui seapesa. Naine palus, et Andres valiks — töö (ja mina) või tema ja lapsed, sest ta enam ei suuda sellist “kaksikelu” elada. Mees palus natuke mõtlemisaega ning ongi nüüd valiku ees. Kui ta lahkub meie firmast, on tema karjääril kriips peal või vähemalt mõneks ajaks jääb see stoppama, sest ülemus lubas ta elu põrguks teha. Andres on haruldane töötaja ning firmale väga vajalik ja temast loobumise ja asendaja otsimise mõtetki ülemus ei talu. Kui ta aga otsustab jääda, on tõttab tema kallis abikaasa lahutust vormistama.
Mind, nagu ilmselt lugejaidki, paneb siiralt imestama, kuidas üks muidu nii normaalne mees selline tallaalune olla saab. Kuid veelgi rohkem paneb mind imestama tema abikaasa ebakindlus. Kolme lapsega järjest kodus istumine on ta nii paranoiliseks muutnud, et näeb ohtu igas naises, kes tema mehega juttu teeb. Ta ei näe ka seda, et Andres, mõistusega mees, jätab ta nagunii ühel hetkel maha, kui tädi ülbitsemist ja kamandamist ei lõpeta. Armastus on ilmselt väga pime, mis muud…
