Kiri: Mees välismaal — kas see armastus jääb kestma

Kas oleme koos või siis ei ole… Nii mõnelegi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et meie suhe on õrn kui kevadine jää. Tegelikult oleme leidnud teineteises südamesõbra ja mõttekaaslase kogu eluks. Meie suhe ei ole tavaline ja ma ei mõista hukka inimesi, kes seda mõista ei suuda.

Ma ei arvusta neid, kes ei suuda aru saada, kuidas ma seda kannatan. Arvan, et oleme mõlemad väga tugevad isiksused ja usaldame meie suhet, just sellepärast suudame hoida seda just selliselt, nagu ta on.

Miks on siis see suhe nii mõistetamatu ja eriline kõrvaltvaatajaile?

Me oleme koos olnud 7 aastat ja tõeliselt koos sellest ajast võib-olla 25%. Mees elab teises riigis ja mina Eestis. Ta on küll eestlane, aga töö on selline, mis viib ta minust tihti eemale. Kohe meie esimesel kooselu aastal olime sunnitud lahus olema 6 kuud, peale mida ta naasis taas minu juurde.

Kartsime mõlemad, et meie nii algstaadiumis olev suhe ei pea sellisele proovikivile vastu, kuid me eksisime, see tegi meie suhte veelgi tugevamaks. Poleks iial suutnud uskuda, et minusugune seltskondlik hing müüb oma südame nii jäägitult…

6 kuud möödusid Internetis armsaima kirja oodates. Ajavahe oli liiga suur, et oleksime saanud msn-is rääkida. Nii suhtlesimegi meili kaudu. Iga päev kirjutasime üksteisele pikki kirju, mitte ainult enda töödest ja tegemistest, vaid ka romantikast ja armastusest. Ma ei hoolinud pidudest ja sõpradega koosolemisest. Kõik, mis ma tahtsin, oli tema kirju lugeda veel ja veel kord…

Järgnevad aastad on möödunud sarnaselt, mina siin Eestis ja tema kaugel-kaugel… Meie kirjad on siiani täis romantikat ja armastust. Me ei ole saanud olla koos, kuid iga sõna, mis ta mulle kirjutab, on justkui puudutus temalt… Ma valetaks, kui ütleks, et ei tunne temast puudust, kuid ta on ju alati olemas. Minuga minu südames.

Viimane meie koos veedetud öö oli viljakas ja nüüd ootan ma temalt last… me oleme mõlemad õnnelikud ja abiellume, kui ta jälle koju peaks tulema. Ma ei sunni teda oma tööst loobuma ja koju jääma, kui laps on sündinud. Tean, et suudan läbi tema kirja pandud sõnade näidata lapsele ka tema isa armastust, nagu olen seda tundnud mina.

Minu vanemad ja sõbrad mõistavad mind hukka, et olen terve nooruse andnud kellelegi, keda ei ole reaalselt minu elus…et laps vajab tõelist isa, mitte Internetis saadetud kirju. Aga mina tean, et see on armastus ja ma ei kahetse meie suhet hetkekski. Hoolimata sellest, kas ta kunagi otsustab tulla ja jäädagi koju või mitte, oleme me olemas teineteisele ja meie lapsele elu lõpuni.

Kõige tähtsam on teada, et kuskil on keegi, kes armastab sind üle kõige ja sina teda. Tähtis ei ole reaalselt koosveedetud aeg, vaid olla teineteise südames ja armastada… olgu vahemaa teie vahel kui suur tahes.