Minu lugu on nii tavaline, olen sarnast stoorit kuulnud päris paljudelt. Armusime, kolisime kokku, saime lapse… ja siis lagunes kogu paarisuhe tükkideks ning alles jäid vaid lapsevanemad. Mina sattusin esimest korda ühe kena mehe käte vahele siis, kui laps oli saanud kaheaastaseks. Sain siis esimest korda kodust välja ning üle kolme aasta tundsin, et ma olen jälle mina — seksikas, ihaldusväärne ja ahvatlev naine, mitte titelapihaisune emme, kelleks ma kodus nelja seina vahel istudes muutusin.

Minu oma mees oli ära unustanud, et ta elab koos NAISEGA, tema vajus mugavasse rutiini, mis hakkas meenutama ema-lapse suhet ka temaga. Ka seks, kui seda üldse oli, kestis koos eelmänguga viis minutit ja täpselt senikaua, kuni tema oli lõpetanud. Mis minust sai, teda ei huvitanud, sest tema oli väsinud. Mina olin siis üle kahe aasta põhimõtteliselt saamata, sooloseks välja arvata. Võite ise arvata, kuidas see vaimsele tervisele mõjub.

Käisin korra hüppes, tulin koju tagasi, mõistus tuli ka koju tagasi, karjusin mehele kõik välja, mis ma olukorrast arvan ning saime oma asjad paariks kuuks korda. Petmisest ma muidugi ei rääkinud.

Teist korda petsin täpselt samal põhjusel. Aastaid läks mööda ning rutiin oli jälle selline, nagu ma elaks koos kahe lapsega. Mees eemaldus, sulgus endasse, unustas pere ja hoolimata minu ja lapse pingutustest ei teinud meist enam suuremat väljagi. Oli aga väsinud ja tüdinud (arsti juurde ei läinud) ja vegeteeris oma arvuti taga. Seks läks ka meelest. Läksin sõbrannadega reisile, leidsin toreda mehe, tegin ära, tulin tagasi, sai kergem.

Kolmandat korda petsin juba siis, kui tegelikult oli meie suhe juba põhimõtteliselt läbi, kuid elasime veel majanduslikel põhjustel koos. No mida ma elan sellisega, kes käib kodus ainult söömas ja magamas ja kellel on nii minust kui lapsest sügavalt ükskõik.

Ma süüdistasin algul peamiselt ennast. Et ma ei ole olnud piisavalt hea naine. Pole piisavalt tähelepanelik ja lahke ja hea ja tore ja armas ja ilus. Oi kuidas ma põdesin titekilosid, mis maha ei läinud ja mida ta mulle kogu aeg ette heitis. Seni põdesin, kuni keegi teine ütles, et need kurvid ainult kaunistavad mind. Kui oma mees nimetas mind kodus rumalaks ja igavaks, siis teine leidis, et olen vaimukas ja tark ja minuga on tore rääkida.

Muidugi olin paljus ka ise süüdi ja ma ei ütle, et petmine oli 100% õige tegu, aga mis tehtud, see tehtud ning nüüd elan õnnelikult koos selle kolmandaga ja rohkem samu vigu korrata ei plaani.