Eesti naine ja välismaa mees
Kuidas paistab eesti naise kuvand välismaalasest mehele, kes siin kanda kinnitanud? Tuleb välja, et välismaa mehed peavad eesti naisi küll tugevateks ja tarkadeks, kuid tunnevad puudust romantikast ja seksini jõutakse siin nende meelest liiga kiiresti.
Internetisaitidel kohtab tihti välismaalaste Tallinnas käigu kirjeldusi, milles öeldakse, et Eestis leiab endale naise ükskõik milline välismaa mees. On see siis nii?
Steven: Muidugi, kui lähed Eestis baari, näed tunduvalt rohkem hea välimusega naisi kui mujal maailmas. Kui näiteks USAs on baaris vaid paar hea välimusega naist, siis loomulikult saavad nad kogu tähelepanu endale, neil on austajaid terve õhtu jooksul jalaga segada ning see loob teatava barjääri, mitte igaüks ei söanda neile läheneda...
Kui hea väljanägemisega naisi on aga palju, siis teeb see nendega kontakti loomise lihtsamaks. Mis muidugi ei tähenda, et neid saaks kohe kiirelt koju kaasa võtta. Välismaalastele jääb eesti naistest veidi vale mulje ehk ka seetõttu, et nad satuvad Tallinna tulles ennekõike n-ö turistilõksudesse, näiteks Hollywoodi jms, kus teatud sorti naised üheöösuhet otsides loodavadki sobivat välismaa kutti kohata.
Miks eesti naised teie arvates välismaa meest otsivad?
Tiberiu (naerdes): Välismaa meestel on selle üle igal juhul hea meel! Aga tõsiselt rääkides pakub ehk teise kultuuritaustaga välismaa mees rohkem huvi kui kohalik, kelle kohta kõike tead.
Steven: Enne Eestisse tulekut elasin viis aastat Moskvas. Vene naised tahtsid välismaa meest, et piiri taha saada, välismaalane võrdus rikkusega. Eestis polnud see sugugi nii, siin polnud 1990ndate algupoolel ka nii palju välismaalasi – naistele pakkus huvi lihtsalt see, et oled teistsugune, mitte see, kui rikas sa oled.
Tuttavatelt naistelt olen tihtipeale kuulnud, et välismaa mehed on tundelisemad kui kohalikud – naljaga pooleks ütlevad nad, et eesti mees erutub vaid siis, kui telerist jalgpalli näidatakse. Välismaa mehed räägivad naiste meelest rohkem, näitavad oma tundeid välja, neist aimub teatavat maailmakogemust, uusi ideid.
Kõige toredamad eesti naised, kellega siin olen kohtunud, lähevad miskipärast lõpuks ikkagi Eestist ära – oma ala spetsialistidena tööle näiteks Londonisse või New Yorki. Mõnes mõttes sarnaneb väike Eesti saarega – inimesed igatsevad omandada uusi kogemusi, maailma näha.
Ehk on välismaa mehi lihtsalt teistmoodi kasvatatud? Eesti poisile öeldakse juba lapsena, et mees ei nuta ega tohi oma tundeid välja näidata – kes seda teeb, on luuser.
Tiberiu: See on tõsi, eesti mehed on väga vaiksed, ei räägi peaaegu üldse.
Steven: Minu arvates mängib just stress suurt rolli selles, et eesti meeste eluiga on Euroopas üks lühemaid. Kui siinsel mehel on psühholoogilisi probleeme, ei otsi ta spetsialisti abi, vaid usub, et peab, maksku mis maksab, kõigega ise hakkama saama. Kogutakse kõik enda sisse ja usutakse, et tunnete näitamine on nõrkuse tunnus. Hirm nõrgana paista iseloomustab siinset kultuuri läbivalt.
Tiberiu: Kuidas see siis on nii kujunenud, et eestlased elavad sissepoole, kuid näiteks poolakad on palju avatumad?
Seda enam, et kõiki Ida-Euroopa rahvaid kammitses nõukogude võim ühtviisi – just viimase süüks tavatsetakse meie emotsioonitust ajada.
Steven: Ma ei arva, et nõukogude võim siin mingit rolli mängib. Pigem on see endisaegse külakogukonna pärand: talud asusid üksteisest kaugel, igaüks nokitses oma põllul, inimestel polnud palju võimalusi omavahel suhelda.
Kui lugeda välismaalaste kirjeldusi eestlastest, kohtab ikka arvamust, kui hoolimatud, tuimad ja külmad need kohalikud on. Peab see ka naiste puhul paika?
Tiberiu: Eesti mees ja eesti naine on väga erinevad. Naised on üldjuhul ikka avatumad ja neil on selline väike, armas naeratus – meestel seda pole.
Steven: Eestlastel on kombeks teha nalja täiesti tõsise näoga! Pärast nad naeravad ja siis saad aru, et tegelikult tegid nad nalja. Mis muidugi pärast tundub seda naljakam.
Kuid kas eesti naised suudavad teie meelest oma tunnetest avameelselt kõnelda?
Steven: Naised, keda mina olen kohanud, suudavad küll, kuid mulle tundub, et need naised on ka veidi tavapärasest erinevad.
Tiberiu: Lihtsalt viisakusvestluses nad kindlasti kohe ei avane, kuid kui nendega lähemalt tuttavaks saada, võib eesti tütarlapsega kõigest kõnelda.
Marco: Eesti naised on viimase viie aastaga palju muutunud – minu arvates pole nad enam nii pealiskaudsed ega pühendu pelgalt oma välimuse eest hoolitsemisele. Nad on muutunud hoolivamaks, suhted lähedastega on paremaks läinud. Ehk on ka majanduskriis siin oma töö teinud – inimesed hakkavad aru saama, mis on tegelikult oluline.
Steven: Tarvis on neid paremini tundma õppida, nad peavad üle saama võõrastamisest ja keelebarjäärist. Näiteks kontoris, kus ma olen töötanud juba peaaegu aasta aega, on peale minu ametis veel kaks meest ja üks naine. Ühega meestest, kes räägib hästi inglise keelt, suhtleme päris palju, kuid naisega, hoolimata sellest, et ta keeleoskus on hea, pole me peaaegu üldse suhelnud. USAs oleks küll natuke imelik, kui töökaaslastega kas või viisakusest ei suhelda; ei küsita näiteks, kuidas nädalavahetus möödus. Eestis on see aga normaalne.
Äkki eesti naised lihtsalt kardavad oma arvamust välja öelda?
Tiberiu: Minu meelest pole nad avalikult juhid ja otsustajad.
Steven: Samas on siin poliitikas tugevaid naisi, näiteks Kristiina Ojuland ja Ene Ergma. Ma arvan, et see pole nii üheplaaniline: on naisi, kes heidavad teistele ette karjääri tegemist ja laste puudumist, kuna n-ö õige naine on abielus ja ema; teised on jälle oma töös väga motiveeritud ja teevad hiilgavat karjääri. Kui seada kaalukausi ühte otsa ainult pereelule orienteeritud naised, keskele need, kes püüavad seda karjääriga ühendada, ning teise otsa naised, kelle jaoks töö on esmatähtis, siis ausalt öeldes ma ei tea, kuhupoole see raskuskese praeguses Eestis kalduks. Ma arvan, et USAs lihtsalt ei räägita perest ja lastega kodus olemisest nii palju, inimesed elavad seal sedasi vaikselt oma elu.
Tiberiu: Ma ei arva samuti, et pereelu esikohale seadmine nüüd midagi Eestile iseloomulikku oleks – eks koduperenaisi leidu igal pool.
Marco: Eesti naised seisavad oma õiguste eest väga kindlalt, tehes seda neile omasel, väga sümpaatsel moel. Nad on oma nõudmistes selgesõnalised, ei raiska jõudu meeleolutsemisele. Itaalia naised plahvatavad sekundiga; kui eesti naine ka emotsionaalselt plahvatab, jääb ta teatud määral siiski mõistuse juurde. Eesti naine ei karju, kuid jääb endale kindlaks.
Kuid ehk otsivad eesti naised välismaa meest just sellepärast, et too oskab ja suudab neis näha võrdväärset partnerit?
Steven: Oleneb mehest. Ennevanasti oli ikka nii, et mees käis tööl ja teenis raha, naine oli lastega kodus, hoolitses majapidamise eest. Nõukogude ajal töötasid mõlemad, kuid kodused toimetused jäid ikka naise kanda; nõndasamuti oli see USAs 1970.–1980. aastatel, kui naised hakkasid tööl käima. Mulle tundub, et see pole suures plaanis palju muutunud, olgugi et mõned mehed on juba nõus kodutöödes aitama või beebiga koju jääma. Kui praeguseid 20–30aastaseid eesti naisi kuulata, selgub, et paljudel polnud isa, kuid mulle näib, et nüüdsel ajal püüavad noored mehed ikka pere jaoks olemas olla.
Tiberiu: See on suur asi, et isadel on nüüd võimalik isapuhkusele jääda. See pole suur muutus, kuid ikkagi. Toidupoodideski võib juba näha mehi käru lükkamas ja perele sisseoste tegemas.
Marco: Ma arvan samuti, et see on muutumas. Näiteks restoranides on tihti näha perekondi koos lastega ühiselt aega veetmas.
Kuid siiski – kas Eestit juhivad pigem naised või mehed?
Steven: Kui kirjutan näiteks artiklit ärist, on mu vestluspartneriteks mehed. Samas ekspertide seas on palju naisi, samuti loovtöö tegijate hulgas.
Marco: Trikk on selles, et meestele tundub, otsekui oleksid nemad otsustajad, kuid tegelikkuses teevad otsuseid just nimelt naised. Kui vaadata näiteks kohtusüsteemi või riigiasutusi, on seal otsuste langetajateks valdavalt naised. Seevastu eraettevõtluses on naine enamasti sekretäri või büroojuhi rollis. Eraettevõttega on nii, et see võib väga lihtsalt turu kõikumise tõttu kaduda, ametiasutused aga jäävad – seega on reaalne võim Eestis minu arvates siiski naiste käes, nii et siin on naised juhtpositsioonil.
Steven: Politseiuurijate hulgas on Eestis samuti väga palju naisi.
Marco: Kui tuua võrdluseks näiteks Venemaa, siis seal on naistel ühiskonnas hoopis teine positsioon – otsuseid teevad mehed, naised on koduhoidjad.
Steven: Kui vaadata, kes Eestist euroliidu institutsioonidesse tööle suunduvad, siis on need enamjaolt naised. Neil on parem keeleoskus, samuti on nad sotsiaalsemad.
Teil kõigil on olnud suhe eestlannaga. Missuguseid kultuurilisi erinevusi olete suhtes tajunud?
Steven: Minu jaoks on tegemist olnud pigem erinevustega meeste ja naiste vahel kui kultuuriliste erinevustega. Eesti naiste puhul torkab silma see, et nad ei analüüsi asju üle, à la kas ikka peaks seda või toda tegema; ei arutle selle üle sõbrannadega telefonitsi tundide viisi. Nad lihtsalt on õnnelikud just siin ja just praegu, lasevad asjadel juhtuda.
Marco: Perekonnaelust rääkides on minu jaoks väga tähtis, et pere koguneks õhtusöögilauda, kuid Eestis sellist kommet pole – igaüks sööb, millal heaks arvab.
Steven: Koju tullakse eri aegadel, igaüks valmistab endale ise süüa ja sööb siis, kus tahab – üks arvuti ees, teine näiteks televiisorit vaadates. USAs saab aga õhtusöögil kogu pere kokku, siis vahetatakse teiste pereliikmetega päevamuljeid jne. See on väga oluline traditsioon, mis hoiab peresuhted korras, ning minu meelest on imelik, et Eestis seda üldse pole.
Tiberiu: Rumeenias pole see samuti kombeks. Mina olen aga tähele pannud, et siinsete naistega saab kõnelda kõigest. Näiteks oma kallimaga saan rääkida kõigil teemadel nagu oma meessoost sõpradegagi.
Marco: Mul on tihtipeale tunne kui klounil: püüan oma tähelepanuavaldustega naisel seda imeõhukest jäämaski eest sulatada. Siis ta avaneb natuke, mask hakkabki sulama – ja seal all on peidus hoopis teine inimene! Avatud, soe ja äge. Kui näiteks eesti naised lõunamaa puhkuselt tagasi tulevad, on nad kui ära vahetatud, energiat täis, naeratavad! See tuleb soojusest; sellest, et inimesed on nende vastu soojad ja sõbralikud.
Ehk siis eesti naised vajavad meeste tähelepanu?
Marco: Si! Aga ka tõelist kirge ning romantikat – mulle tundub, et kui Eestis millestki on puudus, siis romantilisest ajaloost. Egas ainult lillede kinkimine pole romantika! Kuhu jääb näiteks armastuskirjade kirjutamine, väikeste tähelepanuavalduste tegemine? Naisele tuleb näidata, et ta on unikaalne, sinu jaoks ainus siin ilmas! Muidugi, eesti naine vajab rohkem distantsi kui näiteks itaallanna, kuid kui oskad oma tähelepanuavaldustega mõistuse piires püsida, teed naise väga õnnelikuks.
Steven: Ma pean Marcoga siinkohal nõustuma. Venelased on näiteks romantilisemad. Põhjamaades on üldse romantikat vähem.
Tiberiu: Naised justkui ei ootagi enam mehelt romantilist käitumist, paarid on selle puudumisega leppinud.
Marco: Kord viisin ühe oma sõbratari Paldiskisse päikeseloojangut vaatama – kui koos seal mere ääres seista ja seda ilu nautida, on see väga romantiline! Nii et alati ei pea päikeseloojangu nautimiseks Santorínile sõitma, piisab ka Paldiskist. Pead lihtsalt loomult romantiline olema, siis oskad kõiges seda näha. Aga me siin muudkui keerutame nagu kassid ümber palava pudru, seksist polegi veel üldse rääkinud.
Olgu, räägime siis seksist. Millised eesti naised voodis on?
Marco: Võiksid olla paremad. Nad muretsevad liiga palju oma reputatsiooni jms pärast, neil on palju tabusid. Venelannad on selles mõttes vabamad. Muidugi on raske võrrelda ses mõttes eestlannasid ja näiteks itaallannasid, sest Itaalias võtab voodisse jõudmine aega.
Ehk siis siin jõutakse seksini liiga kiiresti?
Marco: Jah, Itaalias kulub selleks palju rohkem aega, rohkem ühiseid õhtusööke ja üksteise tundmaõppimist.
Tiberiu: Mulle tundub samuti, et siin jõuab mees naisega kiiremini voodisse kui näiteks Rumeenias. Ehk on küsimus just naiste enamuses ja nende omavahelises konkurentsis.
Steven: Siin on kohti, kus saavadki omavahel kokku üheöösuhte otsijad, kuid baarist tõelist armastust ei leia.
Kust siis teie meelest Eestis tõelist armastust otsida?
Marco: Tõsi, tulevast naist ei leia ööklubist. Aga mine näiteks Stockmanni, vaata, kuidas ilus naine sisseoste teeb, poeta midagi tema kärusse, pärast tee ettepanek käru jagada – oledki tuttavaks saanud! Poolas näiteks on kirik hea koht tutvumiseks. Aga Eestis ma soovitaks pigem toidupoodi minna.
Steven: Ööklubis või baaris on inimestel ka teatud eelarvamused uute tutvuste suhtes, toidupoes neid pole.
Tiberiu: Minu arust tulevadki välismaalased siia enamasti armastuse pärast. Eestisse kolitakse esimese eestlanna pärast, keda kohati ja kellesse tõeliselt armuti.
