Eks kõndis päevapealt minema ja üritab solvangute abil uuesti meie ellu pääseda
Pool aastat tagasi kõndis mees päeva pealt minema jättes maha endast pere — aastane laps (nüüdseks siis juba vanem) ja naine. Lahkuminek kiskuks väga inetuks. Enne seda tegime abieluplaane ning ta rääkis, kui väga meid armastab. Poleks uskunudki, et ta ükspäev lihtsalt minema kõnnib, kirjutab oma murest üks kasutaja Naisteka foorumis.
Oma asju pole ta tänase päevani ära viinud. Mõningad asjad viis ja lubab pidevalt ülejäänudele ka järgi tulla. Sain teada, et mehel oli armuke ning eks see ka oli põhjus, miks minema läks. Kuigi ta ise seda ei tunnista, pidevalt on igasugused muud vabandused ja jutud, miks ikka kõik nii läks. Kord olen mina süüdi ja siis jälle ei ole. Poole aasta jooksul käis paar korda last vaatamas. On kõik need kuud mind tõrjunud ja ei taha minuga suhelda. On hetki olnud, kus oleme jälle nii öelda ühise keele leidnud, kuid siis kaob jälle pikaks ajaks. Väldib kõiki meie ühiseid sõpru ja tuttavaid, oma perega ei suhtle ja on rajanud endale uue elu.
Mure sellest , et kuu tagasi hakkas ta kontakti otsima, rääkis, kui hea naine ma ikka olin ja palus vabandust, et nii palju mulle haiget teinud ja tahab end parandada ja on meile alati olemas. Otsib kontakti oma sõpradega ning annab märke, et igatseb peret ja hoolitseb minu eest. Korraldab nii öelda pereüritusi, et laps saaks tunda mõlema vanema lähedust ja olemasolu. Need päevad mil kolmekesi oleme on tõesti mõnusad ja ei oskagi midagi muud tahta, kuid siis tuleb õhtu ja ütleb, et peab minema. Mulle ütleb üht aga tegelikult teeb teist. Ütleb et ei soovi kellegagi koos olla ning tema suhe selle "armukesega" ei ole üldse mitte midagi erilist ning ei soovi ka temaga enam koos olla. Kuid siiski meie juurest läheb oma endise armukese juurde, valetades mulle, et läheb sõbra juurde.
Pidevad valetamised väsitavad mind, ma ei mõista, miks ta ei või minuga aus olla. Olen talle selgeks teinud , et mulle sobib nii nagu asjad on, et ma ei taha temaga samuti enam suhet. Sest peale meie lahkuminekut tulid kõik asjad välja, mis minu selja taga toimunud on. Ja see teeb nii haiget, et ma ei suudaks enam selle mehega ühist elu elada.
Kord annab mõista, et tahab tagasi tulla, kuid kui tõrjun ta nii öelda eemale ja ütlen et meist ei saa enam asja, siis hakkab jälle mulle iga valemiga haiget tegema. Teeb mind armukadedaks ja süüdistab, kui halb mina olen. Kui ma olen temaga samuti hoolitsev ja helistan talle vahest ,et kuidas tal läheb ja räägime niisama ,siis jälle hakkab rääkima, et mina ikka ei ole milleski süüdi ja tuleb siia ning on olemas meile. Muidugi on mul tema vastu veel tunded, kuid surun neid maha, kuna ma ei suuda enam andestada talle seda kõike.
Väga segane jutt ,kuid kokkuvõttes küsimus , et mis ta siis tahab või kuidas ma peaks käituma? Kui olen hea, siis arvab tema, et olen paha ning arvab, et tahan teda tagasi ning manipuleerin temaga. Kuid kui olen eemaletõmbunud temast, siis hakkab kontakti otsima ja jällegi räägib, kuidas ta soovib et me ikka hästi läbi saaksime ja kui mõistlik ja hea mina olen.
Siis löövad jälle need samad probleemid välja millest kirjutasin, kui nii öelda hea siis olen. Ma ei oska midagi teha ega kuidagi käituda, selline tunne, et kõik mis teen, ei sobi talle. Ei oska seda kõike õigest sõnastada, kuna see lugu on kõik nii pikk ning üritasin kuidagigi selle siia kirja panna, et saada nõu inimestelt, kelle mees on samuti armukese pärast minema kõndinud ja kuidas teised sellega kõige edaspidi toime on tulnud.
PS! Pole mõtet hakata süüdistama, et vaata, mis mehega lapse tegid jne.Tundsime teineteist neli aastat enne meie suhet ning olime koos kaheksa aastat, kui lapse saime.
