Ema ülestunnistus: ootan pikisilmi esmaspäevi, sest nädalavahetused perega ajavad mu hulluks
Mu kaks last ja mees suudavad mu närvid viimseni üles kruttida juba reede õhtul. Üks nõuab hommikusöögiks pannkooke, teine karjub kõrvalt: "Ei! Vahvleid!", kolmas oli juba esmaspäevast saati unistanud omletist. Siis nad ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda ja kui jõuavadki, selgub, et külmkapis pole selle roa valmistamiseks vajalikke vahendeid. Muidugi ei tõtta ma iga kapriisi peale poodi, aga see kisa ja kära, mille nad suudavad nii väikese asja pärast vaieldes, on lihtsalt hullumeelne.
Laupäeva hommikul, kui mul on ainus võimalus end välja magada, on mees kaotanud ära oma jooksutossud, vanem laps tahab kohe kell kaheksa ujuma ja noorem pool tundi hiljem kõik oma sõbrad külla kutsuda. Minu õhtune palve mul hommikul magada lasta on muidugi meelest läinud ning kisa, mis mu magamistoa ukse taga kostub, on kõrvulukustav. Kordamööda käiakse minu juures uurimas, kas ma olen juba üles ärganud ja kui neid ignoreerin, istutakse mu voodi servale ja tüüdatakse, kuni ma ühe silma lahti teen ning nende asjad kätte juhatan. Siis antakse mulle põse peale musi ja lubatakse rohkem mitte segada...kuni 10 minutit hiljem on juba midagi muud kadunud.
Kui ma end lõpuks voodist välja ajan ning uimaselt ja vihaselt kööki kohvi järgi marsin, algab kogu hommikusöögitrall otsast pihta. Tavaliselt lõpeb asi sellega, et ma käratan nad vait ja soovitan restorani elama kolida, kui minu valmistatud kaerahelbepuder ei sobi.
Järgneb vaidlus selle üle, kelle sõbrad täna külla tulevad või kes kellele külla läheb. Igasugune "teeme midagi koos perega" ettepanek saab ägeda ja vihase vastukaja. Ei viitsi!
Tavaliselt siis lähebki nii, et ühes toas on ühe lapse sõbrad ja teises toas teise lapse sõbrad, mees harjutab alumisel korrusel kitarri ja mina üritan kogu selle kaose keskel natuke korda luua. Mida usinamalt ma koristan, seda usinamalt lapsed teisest otsast kõike sassi ajavad. Lootusetu üritus!
Pühapäev kulub sellele, et lapsed koduseid ülesandeid tegema saada. Nad istuvad oma õpikute ja töövihikute taga, virisevad, vinguvad ja ajavad nii minu kui mehe peast hulluks. Kuid oma õppetükke ära ei tee, oh ei. Vahepeal lähevad omavahel tülli, mängivad kulli ja jooksevad mõned lillepostamendid maha. Tavaliselt on pärast koolitööde tegemist neil vaja oma toad ise korda teha, aga selleks, et nad seda lõpuks ka teeks, läheb vaja minu eriti kõva ja vihast häält pärast kaheksakordset palumist. Mehel on muidugi suva ja tema meelest võiks igaüks elada täpselt sellise seapesas nagu ise soovib, kuid minu meelest võiks vähemalt kord nädalas oma musta pesu ja mänguasjad põrandalt ära koristada, et vähemalt mingigi liikumisruum tekiks.
Täna on pühapäeva õhtu, kui ma seda ülestunnistust kirjutan ja ma tunnistan, et mu pere on mind selle nädalavahetusega nii õudselt ära väsitanud. Ootan esmaspäeva hommikut, mil saan tööl rahus ja vaikuses kohvi juua ning suhelda täiskasvanud inimestega. Muidugi ma armastan oma meest ja lapsi, aga mõnikord on nad lihtsalt talumatud!
