„Enne seda, kui su rikkurist peika su ära võttis, ei pidanud sa mind sugugi igavaks.”

 (1)
„Enne seda, kui su rikkurist peika su ära võttis, ei pidanud sa mind sugugi igavaks.”
Foto: Shutterstock

Katkend raamatust “Väike nurgapood. Taaskohtumine”, mis on teine osa briti kirjaniku Nicola May „Väikese nurgapoe“ sarjas, mille avaraamat sai ka Eesti lugejatelt ääretult sooja vastuvõtu ning oli nädalaid siinsete raamatumüügi edetabelite tipus.

Rosa kükitas parasjagu maas ja pani koeratoidu purke riiulitesse, kui kuulis uksekellukese helinat, aga ta ei keeranud ringi. „Kohe tulen!” hüüdis ta.

„Selle pringi pepu tunnen ma igast asendist ära,” kostis tuttav hääl.

Rosa võpatas ehmatusest ja ajas purgikasti ümber, nii et kasti sisu veeres põrandale laiali. Koer Kuum jooksis oma asemelt kohale, et näha, mis sünnib.

Lucas Hannafore kummardus purke üles korjama. „Aa, isand Vorstike, kas tundsid minust puudust?” Ta silitas koera, kes lakkus ebalojaalselt nägusa noormehe kätt.

„Tänan, aga ma saan ise hakkama.” Rosa põlvitas Lucase kõrvale maha. „Ja kas sa pead alati nii jäme olema?”

„Mis lolli juttu sa ajad! Mis värk sellega on — kas abielu on sinust ühtäkki peene daami teinud?”
Rosa vaatas kena tumedapäist poissi ja talle meenus, kuidas nad olid aasta esimesel päeval tema diivanil erakordselt head seksi nautinud, ning ta pidi tunnistama, et poisi jutus oli iva.

Rosa tõusis püsti ja pühkis põlvedelt tolmu. „Mida sa üldse siin teed?” Ta tahtis Jacobilt kuuldud infole kinnitust saada.

Seotud lood:

Ka Lucas tõusis püsti, jäädes Rosale pisut liiga lähedale seisma. „Kas siin, nagu siin sinu poes, või siin, nagu vanas igavas Bays?”

„Igav on üksnes igavatel inimestel.” Rosat ärritas, et kuigi ta oli õnnelikus abielus, pidas ta poissi ikka veel kütkestavaks. Tavaliselt ei huvitanud teda mehed, kes olid lühemad kui meeter kaheksakümmend.

„Enne seda, kui su rikkurist peika su ära võttis, ei pidanud sa mind sugugi igavaks.”

„Vasta mu küsimusele.” Rosa oli sisimas ärritunud. Isegi poisi ripsmed olid pikemad kui temal endal.

„Olen siin sellepärast, et kallis ema on tagasi pubis. Ausalt öelda näeb pubi väga hea välja. Lubasin end paariks kuuks Londonist vabaks võtta ja aidata tal siin turundust teha, broneerida elavat muusikat ja nii edasi. Just seda see mahajäetud kolgas vajabki.”

„Aga praegu pole selleks õige aastaaeg.”

„Cockleberry Bay pole ju üksnes turistidele. Ka paljud kohalikud peavad elavast muusikast lugu ja varsti ongi juba jõulud käes.”

„Ja sina oled torumees. Või oled sa ka muusikamogul?”

„Sama terav pliiats nagu alati. Jah, mina olen torumees ja ma kavatsen siinkandis tööd teha, aga see ei takista mul pubi reklaamimast ja paari flaieri levitamine pole ju eriti ränk töö.”

„Oled sina ikka paindlik,” vastas Rosa nipsakalt.

„No sulle peaks see ju hästi teada olema.” Rosa ärritus enda peale, et ta nägu õhetama lõi. „Ja minule meeldib, et sa ei saa Luke’i peast. See on nii seksikas.”

„See tuletab mulle lihtsalt meelde, kuidas sa mind meie esimese kohtumise ajal tüssasid.”

Kui Rosa oli Cockleberry Baysse saabunud, oli Sheila Hannafore ehk Luke’i ema ja ühtlasi Ship Inni võõrastemaja omanik Luke’i torumehe pähe Rosale appi saatnud, kuigi tema tegelik plaan oli lasta pojal välja uurida kõik, mis nurgapoes sünnib. Kuulnud, et poe oli saanud päranduseks keegi sala­pärane isik, oli nii mõnigi kohalik pahane olnud ega suhtunud Rosasse sugugi soojalt. Rosale pandi pahaks, a) et ta polnud siitkandist pärit, ja b) et nurgapood ja selle peal paiknev korter olid talle sisuliselt sülle kukkunud, ilma et ta oleks selle nimel vähimatki vaeva näinud.

„Aga kuidas siis proua Smithile abielunaise elu istub ja kus su kompu abikaasa on?”

„Ta on nädala sees Londonis tööl.”

„Tõesti või? Väga soodne.”

Rosa vangutas pead. „Sa oled ikka täiesti võimatu.”

„Tänan,” vastas Lucas naerdes. „Ja kui juba rääkida, mis on igav, siis kuidas on lugu sinu uue nimega, proua Smith? Rosa Hannafore kõlab palju paremini.”

„Ma ei abielluks sinuga isegi siis, kui sa oleksid viimane torumees kogu maailmas.”

„Ma ei palugi sul minuga abielluda.” Lucas vaatas talle otse silma, pilgutas silma ja võttis leti pealt korvist kassitoidufirma reklaamvõtmehoidja.

Ta pistis Rosale pihku kolm naelast münti, silitades seejuures Rosa kätt. „Näeme, seksikas.”

Rosa tundis ukse sulgudes suurt kergendust ja ohkas sügavalt. Jah, ta oli nüüd abielunaine. Jah, ta armastas Joshi väga. Ja jah, tema kergemeelne minevik oli seljataha jäetud.

Aga see ei takistanud teda tundmast elektrit, mis oli just äsja tema enda ja paha poisi Lucas Hannafore’i vahel särtsunud.