Eskorttüdruk: ma ei olnud midagi enamat kui üüritud abiline, aga teisest küljest — miks ma ei võinud endale lõbu lubada?

 (41)
Eskorttüdruk: ma ei olnud midagi enamat kui üüritud abiline, aga teisest küljest — miks ma ei võinud endale lõbu lubada?
Foto: Unsplash

Katkend Audrey Carlani raamatust "Kalendritüdruk. Jaanuar, veebruar".

Weston Charles Channing III. Põrnitsesin seda nime ja imestasin, miks peaks keegi tahtma, et tema nime taga oleks Rooma number. Võisin kihla vedada, et ta on pretensioonikas ja rikas poiss, kelle mamma ei taha tunda piinlikkust Hollywoodi libude pärast, keda tema poeg mööda peeneid üritusi ringi veab. Vähemalt minu arusaamise järgi oli see ainus võimalik põhjus, miks pidi keegi, kes on nii põrmustavalt kena, palkama endale eskorttüdruku. Lapates lehekülgi, leidsin lõpuks reeglite loetelu, mille „preili Milan” oli mulle eelmisel õhtul kaasa andnud.

1. Sinu välimus peab alati olema parim. Ära kunagi luba kliendil end ettevalmistamatult näha. Meik peab olema korralik, juuksed sätitud, küüned lakitud ja riided alati triigitud. Klient valib sulle garderoobi. Sinu suurused ja eelistused on edasi antud tema personaalsele stilistile.

Pööritasin silmi ja vaatasin igatsevalt seinakapis olevat suurt kuhja teksaseid. Isiklik stilist? Jaa. Neil inimestel oli päris selgelt liiga palju raha. Kui raske on siis ise endale riideid valida? Minu suurused on neile edastatud? Kohutav! Nüüd on noorsand teadlik ka sellest, et mul oleks vaja paar üleliigset naela kaalust kaotada. Suuruses viis-üheksa olemine andis mulle eelise — võimaluse näha välja peenem, kui ma olin, aga ma teadsin, et tädi eelistas null-suuruses tüdrukuid. Mina aga olin kurvikas suurus kaheksa, mõnikord, kui aus olla, isegi kümme. (Modellimaailmas tähendas see ilmselt pluss-suurust).

Seotud lood:

Tema valis sinu, tuletasin ma endale meelde, toppides kõige olulisemaid asju väiksesse seljakotti. Kreem, kosmeetikatarbed, lõhnaõli, e-luger, kotike lemmik ehetega. Seal ei olnud midagi väärtuslikku, kuid need asjad olid minu omad ja lõppude lõpuks oli mul vaja mingil tagasihoidlikul viisil olla mina ise. Haarasin kaasa ka uhiuue päeviku ja isiklikud kirjutustarbed. Kui see on terve aasta pikkune kogemus, võiks ühtlasi proovida sellest midagi õppida. Pagan võtaks, võib-olla ma saan sellest kunagi filmi teha!

Visanud koti oma odavas stuudiokorteris seisvale asjadega ülekuhjatud toolile, vaatasin ülejäänud nimekirja.

2. Naerata pidevalt! Ära kunagi näita ennast vihasena, kurvana või mistahes viisil emotsionaalsena. Mehed ei üüri naisi selleks, et jagada nendega nende probleeme. Nad üürivad naisi selleks, et ei peaks seda tegema.

Emotsioonitu. Seda tuleb silmas pidada. Ma olin pärast Milliega kohtumist ja selle töö vastuvõtmist endaga tõhusa jutuajamise pidanud.

3. Ära räägi, kuni sind ei kõnetata! Kui sind on kutsutud, siis selleks, et sa oleksid kaunis ja sarmikas. Arutle kliendi vajaduste üle enne mistahes sotsiaalset või professionaalset üritust, et su seisukohad oleksid kooskõlastatud.

Misasja, kas me oleme viieaastased? Ole Barbie-nukk! Arusaadav. See on piisavalt lihtne.

4. Ole igal ajal kättesaadav! Kui klient tahab koju jääda, siis sa jääd koos temaga. Ole lugupidav, jälgi oma maneere ja järgi kliendi juhtnööre. Kui ta otsib kaaslast, siis on kallistuste pakkumine sobiv. Seks ei ole vajalik.

Ta tahab, et ma kallistaksin, kui klient tahab seksida? Ma hakkasin suure häälega naerma. Sellest tõotab tulla huvitav muutus. „Hei, sina noormees seal, kas sa tahaksid minuga kallistada?” Kuid itsitus kadus mu huultelt, kui jätkasin lugemist.

5. Seks klientidega ei kuulu lepingusse. Kui sa valid võimaluse pakkuda seksuaalset seltskonda, siis on see sinu valik ja Exquisite Escorts selle eest ei vastuta. Siiski nõuame kõigilt oma eskortdaamidelt, et nad kasutaksid mõnda usaldusväärset rasestumisvastast vahendit. Me võime nõuda vereproovi tegemist.

Kustkohast ta sellist jama välja õngitseb? Ma mõtlen tõsiselt! Kes tahaks jääda rasedaks mehest, keda ta on äsja kohanud ja keda ta ei armasta? Oh jaa — rikkad mehed, vaesed naised. Katastroofi kokteil. Noh, mina ei ole niisugune. Ükskord, kui mu isa on väljaspool ohtu ja tema võlg makstud, saan ma oma elu tagasi. Mis iganes see ka ei oleks.

Heitnud pilgu kellale, taipasin, et on aeg minema hakata. Kuigi Millie tahtis, et saabuksin kohale ühe tema limusiiniga, ütlesin talle, et kohtun kliendiga iseseisvalt. See oli minu tingimus. Kui esimene raund hästi välja tuleb, on mul tulevikus rohkem tahtmist sellega nõustuda, et tema kliendid mulle autod järele saadavad. Olin selleks ajaks jõudnud pagana umbusklikuks muutuda ja kavatsesin mootorrattaga minna, kuigi olin Milliele lubanud, et võtan takso. Ta uurib selle niikuinii välja.

Ajasin jalga oma kõige seksikamad mustad teksad ja selga musta liibuva võrktopi, lisaks lühikese nahkjaki ja pikad seemisnahksed põlvini ulatuvad saapad. Ma teadsin, et Millie tapaks mu, kui ta mind sellisena näeks, aga vajasin üllatusmomenti, et see Weston Charles Channing Kolmas üle vaadata, enne kui ma teenistusvalmilt nõustun järgmised neli nädalat tema kaaslane olema.

Lõpuks saabus sõnum. See oli tundmatult numbrilt.

Kellele: Mia Saunders

Kellelt: Tundmatu number

Ootan sinuga kohtumist. El Matador Beach. Otsi üles randa viiv betoontrepp. Kohtume varsti.

/---/

Kui me õhtul majja tagasi jõudsime, teesklesin, et olen väsinud, sama hästi kui tormasin oma tuppa ning sulgesin ja lukustasin enda järel ukse. Ootasin ja kuulatasin ukse juures, kas ta tuleb mulle järele. Kui väga ma ka igatsesin temaga koos linade vahel olla, pidin siiski säilitama distantsi. Ma polnud siiani piisavalt aega leidnud, et asju läbi mõelda, et mitte muutuda Wesiga emotsionaalselt seotuks. Ta oli nii kena, kahe jalaga maa peal ja pidas oluliseks mind põgusalt isegi oma töövestlustesse kaasata. Minust oleks tark pidada meeles, kus mu koht on. Ma ei olnud midagi enamat kui üüritud abiline.

Aga teisest küljest — miks ma ei võinud endale lõbu lubada? Ma olin täiskasvanud naine ning tema oli uskumatult kuum ja tegutsemisvalmis mees. Me olime noored ja pidime suure osa sellest kuust ümber teineteise tiirlema. Kui tänaõhtune seksuaalne keemia üldse midagi tähendab, siis võiksin oma mootorratta peale kihla vedada, et voodis on ta staar. See teeks mulle head — saada korralikult läbi raputatud ja rahuldatud. Sellest ajast, kui ma viimati seksisin, oli möödas juba aasta ja vibraatorist ei olnud enam abi. Ma vajasin füüsilist ühendust. Sooja mehekeha.

Ma seisin keset tuba ning vaatasin mind ümbritsevaid valge varjundeid. Voodi nägi välja kui kohev valge pilv. Võisin kihla vedada, et see oli ka mugav. Wes ei paistnud olevat mees, kes koonerdaks külalistele luksuslike hilpude hankimisel. Ei, ta kindlustas, et kõik oleks just nii, nagu peab. Mõtisklesin mööda tuba ringi käies oma järgmise sammu üle. Ta oli kusagil majas. Kell öökapil näitas, et aeg oli väga hiline. Kell oli üks öösel. Me olime suurepäraselt aega veetnud. Ma olin terve õhtu mänginud mängu ja lugenud kokku, mitu kullakaevajat talle lähenes ja mitu korda ma kurja pilgu osaliseks sain. Kakskümmend neli. Tal oli ühe õhtu jooksul olnud kakskümmend neli imetlejat. Oli täiesti arusaadav, miks tekkis vajadus üürida puhver. Kui ta oleks veetnud aega nende naistega rääkides, siis poleks ta saanud luua kontakte ühegi produtsendi, režissööri ega näitlejaga, kellega ta oli tulnud sellel üritusel kohtuma.

Ja Wes oli täielikult omas elemendis. Ta liikus mööda ruumi ringi nagu õlikeeris läbi vee, olles paindlik ja suju ning suheldes ühe isikuga mitte kunagi rohkem kui teisega. Olin üsna kindel, et ta tegi seda süsteemselt, aga ma ei hakanud küsima. Ma lihtsalt liikusin temaga kaasa ja mängisin puhvrit. Kui ilmus nähtavale mõni tissidega ritv, pöörasin ringi, tutvustasin ennast ega unustanud seejuures puudutada Wesi ning nõjatuda niimoodi tema najale, et naine kortsutas kulmu ja vingerdas minema nagu madu, kes ta tegelikult ka oli. Nad kõik olid. Peale Wesi ema Claire’i ei kohanud ma ühtegi korralikku naist. Ja väga vähesed olid üle kahekümne viie aasta vanad. Tundus, et selles äris meeldis vanematele meestele noori silmarõõme pidada. Naised lihtsalt seisid nende kõrval, jõllitasid hingetute silmadega aknast välja, vaarudes samal ajal teravatel kontsadel ja rüübates absurdselt kallist šampanjat. Tõenäoliselt veetsid nad kogu õhtu tipsutamisest tuimadena, aga nad ei joonud nii palju, et oleksid päris sitahunnikuteks muutunud.

Kui järele mõelda, siis ei erinenud mina neist kuigi palju. Tehnilises mõttes olin ma Wesi kõrval samal põhjusel nagu nad kõik. Raha pärast. Mina vajasin seda, ja olenemata sellest, kas nemad seda vajasid või tahtsid, polnud meil tegelikult mingit vahet. Olles kõik need mõtted kokku pannud, tundsin ma, kuidas hapu laine ründas ebamugavustunnet tekitades mu seedeelundeid. Õhtust saadud muljetekogum lükkas mu keset vastikustunde tulva.

Enne kui aru sain, mida ma teen, kõndisin juba läbi pimeda maja. Elutuppa jõudes suundusin koridori, mida ma ei olnud enne märganud. Selle lõpus oli kahekordne uks. Surunud kõrva vastu ust, kuulsin televiisori heli. Koputasin, üllatades iseennastki.

„Tule sisse,” kuulsin ma Wesi ütlemas. Tõmbasin sügavalt hinge ja avasin ukse. Ta istus, nõjatudes massiivse voodi peatsile. Tuba oli pime ja koopasarnane, selle ühes servas oli süüdatud kamin ning teist poolt kattis seinasuurune klaasaken, mis pidi olema vaatega ookeanile. Kardinad olid peaaegu ette tõmmatud. Toas oli mehelik massiivne puitmööbel. Vaatasin televiisorit, see oli pandud pausile millegi juures, mis paistis olevat jalgpallimatš.

Wes ei öelnud midagi, kui mu pilk lõpuks tema omaga kohtus. Temagi ei olnud tolligi liikunud. Nahk tema paljal rinnal hõõgus kaminavalguses kuldpruunina, kui ta üksnes pidžaamapükstesse riietatuna tahapoole nõjatus. Pagana päralt, ta oli kunstiteos! Kaminatule valgus peegeldus tema lihaselise kõhu küngastelt ja orgudelt, pannes mul suu vett jooksma. Mu süda hakkas nii kõvasti rinnus pekslema, et kindlasti kuulis seda ka tema. Selle asemel et tagasi oma tuppa minna, teeseldes, et mul oli vaja temalt midagi küsida, või teha nägu, et ma olen eksinud, tõstsin käe kleidi kinnituspandla juurde ja sikutasin.

Ühe põgusa hetkega kukkus kleit purpurse siidikuhjana põrandale. Wes hingeldas, kui ma lükkasin juuksed, mis olid rinnale langenud, tagasi seljale. Ma seisin täiesti vaikselt, mul polnud seljas muud kui mustad pitsilised püksikud ja stiletod.

„Tule siia,” Wesi hääl oli sügav ja pinges. Kerge muretu toon, mida ta oli kasutanud meie kohtumisel ning õhtu läbi, oli täielikult kadunud. Selle asemel oli soov olukorda kontrollida, kirg ja iha. Mu kolm lemmikasja!