Gerdi lugu: sõbra naine lihtsalt istus mulle sülle
„Ma ei hakka täpsemalt oma tööst rääkima, aga erialalt olen isnener. Oma naise Liinaga sain tuttavaks töö kaudu. Mul oli siis juba mitu püsivamat suhet olnud ja ma ei tahtnud ennast siduda, aga meie suhted arenesid nii kenasti ja tasakaalukalt, et pärast aastast vastastikku külaskäimist tundus igati loomulik, et hakkame koos elama. Selleks ajaks oli juba selgesti aru saada, et me sobime väga hästi, suudame teineteist kuulata ja anname teineteisele hingamisruumi. Kui Liina jäi rasedaks, siis oli täiesti loomulik käik meie abiellumine. Sellise naisega, kes sind nii hästi mõistab ja kes ei nõua, et sa oleks parem, targem ja edukam, kui sa suudad olla, sellise naisega võib koos elada ja last kasvatada. Ühesõnaga, mu elus oli kõik hästi, oli väga tore naine, armas tütar, tasuv töö ja mis on ka tähtis – väga lahe sõpruskond. Me käisime üksteise sünnipäevadel, niisama külas ja suvel ühistel väljasõitudel, kus alati alati sai palju naerda.
Mängisime selle sõpruskonnaga vahel lauamänge, aga vahel ka selliseid vallatumaid mänge, kus näiteks naised istusid diivanil ja toolide peal reas ja kinniseotud silmadega mehed pidid järjest naiste erinevaid kehaosasid katsudes ära tundma, milline on tema kaasa, no näiteks põlv või käsi. Ükskord tegi keegi ettepaneku, et naised on rinnahoidja väel ja mehed peavad rindade järgi ära tundma, milline on tema naine. Ka selle mängu ajal sai jälle kohutavalt naerda, muuseas peamiselt meeste, mitte naiste häbelikkuse üle. Mõni mees pani ainult näpud vastu naise rinnahoidjat, aga liigutada kätt ei julgenud. Tegelikult minu meelest oli kõik see üsna süütu meelelahutus, mis liitis meid seltkonnana.
Ühel peol meie kodu lähedal pubis olid kõik kangesti hoos noolemänguga, mina aga olin jäänud omaette istuma ja mõtlema, vist tööasjade üle. Minu juurde tuli sõbra naine Grete ja kuidagi iseenesest läks nii, et hakkasime ootamatult avameelselt rääkima oma elust. Eks joodud oli ka selleks ajaks omajagu, kuigi me ei olnud purjus. Grete rääkis, kuidas ta vahel väga igatseb ära kodust. Temal on mehega kaks last. Mina lohutasin, et see on täiesli loomulik ja et seda saab isegi korraldada, nii et keegi kodus ei solvu. Ma tegelikult mõtlesin sel hetkel loodusesse või spaasse minekut.
Keegi ei tulnud meid segama ja tagantjärele mõtlen, et me vestlesime nagu armunud. Aga ega kellelgi polnud õnneks mahti meie lähenemist märgata. Või mis lähenemist, lihtsalt selle õhtu klappi. Me oleme ju sõbrad.
Ma siiski tunnistan, et tundsin äkki tugevat tõmmet Grete vastu. Mulle tundus, et ta oli avanud ka teise pluusinööbi. Tema kelmikas vaade, meeldivalt õhetav nägu ja pluusikaelusest paistev valge rinnahoidja panid mind teda teistmoodi vaatama. Aga mulle tundus, et ka tema vaatas mind hoopis teistmoodi kui varem.
Sellest õhtust jäid mulle magusad mälestused. Tegelikult ka mu naisele Liinale see pidu meeldis, nii et abielus oli meil kõik korras.
Ma tundsin, et mu elus ongi kõik korras, aga nüüd Gretele mõeldes tundus elu lihtsalt veel ilusam. Muidugi ei teadnud Liina minu neist mõtetest mitte midagi.
Niisiis, pärast seda õhtut hakkasin otsima võimalusi, et Gretega kasvõi juhuslikult kohtuda. Kuna me elasime üsna lähestikku, polnud see raske. Ma ju teadsin, mis ajal ta töölt tuleb või poes käib. Kui kohtusime, jäime tänavale ikka rääkima ja nüüd ma julgesin öelda, et teineteise seltsi nautima. Ma ju nägin, kuidas ta ei kiirustanud lahkuma, vaid otsis veel jutujätku, et kauemaks rääkima jääda.
Mu peas liikus sel ajal igasugu mõtteid, et kas ma olen tõesti tõsiselt armunud Gretesse. See mõte läks siiski üle. Me mõlemad olime abielus ja lapsevanemad ja seda kõike lõhkuda oleks olnud liiga valus.
Mõni kuu pärast seda pidu, kui tundsin, kuidas Grete mind teistmoodi pilguga vaatab, pidas Grete mees oma kodus 35. sünnipäeva. Me käisime tihti pubides või restoranides, aga seekord oli plaanitud siis kodune pidu. Kuna meie tütar oli haige, läksin peole üksi. Mäletan, et minu ja Grete pilgud kohtusid seal tihti. Kui olin rohkem joonud, tundsin, et tahaks Grete oma embusse haarata ja ükskõik kuhu viia. Mida rohkem pidu edenes, seda vallatumaks mu mõtted muutusid.
See pidu kulges üldse hoogsalt, nagu oleks mingi imelik tähtede seis olnud. Inimesed jäid kiiresti purju ja hakkasid paarikaupa lahkuma. Kui ma oli jäänud sünnipäevale koos ühe paariga ning Grete ja tema mehega, läksid Grete ja mees köögis millegipärast ägedalt vaidlema. Nad just ei karjunud, aga kuulsime, kuidas nad teineteist n-ö salvasid. Grete mees oli juba väga purjus ja teatas meile, et läheb magama, aga teie pidage pidu edasi. Grete istus natuke aega pärast mehe lahkumist diivanile tihedalt minu külje vastu. Tundsin tema lausa tulist keha enda vastas. Peale meie veel toas istunud sõpradest abielupaar tundis end ilmselt ebamugavalt, sest jutt katkes. Nad tõusid lahkumiseks.
Grete saatis külalised ukseni, tuli suurde elutuppa tagasi, istus mulle sülle, põimis jalad ümber tuharate ja hakkas suudlema. Esimese hetke mõtlesin, et tema mees magab ju kõrvaltoas, aga siis kadusid kõik mõtted. Surusin Grete tugevasti enda vastu ja lükkasin käed kleidi alla. Ma olin nii oodanud seda hetke.
Äkki küsis keegi uimase häälega: „Mis toimub?“
Grete mees nõjatus ühe käega vastu seina ja hoidis teise käega koos hommikumantli hõlmu.
Ma oleks tahtnud läbi põranda vajuda. Tahtsin öelda, et palun vabandust, aga see tundus väga rumal lause. Grete tõusis püsti ja läks akna juurde seisma. Vaikus. Keegi ei öelnud midagi. Ma siis soovisin head ööd, võtsi välisukse kõrvalt jope ja lahkusin kiiresti. Mida mul selgitada või vabandada oligi.
Teel koju kirusin ennast ja oma tegu, aga veel rohkem oli mul kahju Gretest, kes nüüd oma mehega suhteid peab klaarima. Ma ei uskunud, et asi vägivaldseks võib minna, aga selge oli see, et Grete ja mehe suhted lähevad mingiks ajaks väga sassi ja teised saavad teada, mis on selle põhjus. Oh, nii väiklased mured olid mul koju minnes.
Järgmisel päeval helistasin Gretele ja palusin vabandust oma mõtlematuse pärast. Küsisin, kuidas tal pärast seda läks. Grete rääkis, et mees karjus kõvasti ja lükkas teda mitu korda, aga sellega kõik jäi. Ja tänasest alates on tummfilm. Mees ei räägi mitte sõnagi ja tema ka ei räägi. Küsisin, kas ma saan kuidagi aidata. Grete vastas kuidagi pahuralt, et ei saa. Nii meie suhtlemine jäigi soiku.
Ma ei näinud Gretet mitu nädalat. Ühel päeval helistasin talle ja küsisin, kuidas läheb. Grete küsis kuidagi ülbelt: „Mis siis?“ Ja palus siis, et ma rohkem ei helistaks talle, sest ta ei taha rohkem pahandusi.
Mõtlesin, et ega ainult mina seda pahandust korraldanud, Grete ise ju õhutas. Aga mis mul üle jäi. Ma ei helistanud enam. Väga kahju oli, et see lugu nii lõppes.
Meis seltskonna järgmisele koosviibimisele paar kuud hiljem Grete ja tema mees ei tulnud. Grete oli öelnud, et mees on sõidus ja tema lastega kodus. Tegelikult olid nad alati saanud lapsed vanaema ja vanaisa juurde viia.
Mul oli tõesti kahju, et minu ja Grete lugu nii ootamatult lõppes. Aga ei lõppenud. Sain varsti aru, et teised sõpruskonna liikmed teavad sellest vahejuhtumist. Kui ühe meie seltskonna liikme Ragnari käest ettevaatlikult küsisin, kust tema sellest loost kuulis, vastas ta, et Grete mees räägib seda ju lahkelt. Oh, on ikka mees! Räägib, kuidas ta naine teise mehega ameles.
Aga seega oli aja küsimus, millal jutud minu naise Liinani jõuavad. Jõudsidki ja mul polnud seal midagi teha.
Liina ei olnud kuri, vaid nuttis. Ma ei hakanud midagi tagasi ajama. Ütlesin, et see oli purjus peaga tehtud mõttetus. Ja et see oli ju kõigest suudlus. Liina küsis, et kui te oleks pikaks ajaks kahekesi jäänud, kas siis oleks olnud ka kõigest suudlus. Ma ütlesin, et loomulikult, aga me mõemad saime vist kohe aru, et see on vale.
Pärast seda algas meil tummfilm. Liina oli väga tõrjuv ja pidevalt mossis. Ma kannatasin ära. Kuu aja pärast saime me juba natuke rääkida. Muidugi mitte nii, nagu enne.
Grete ja tema mees ei käinud enam kunagi meie seltskonnas. Ka teiste suhted jahenesid. Ühesõnaga, seda väga toredat sõpruskonda ei olnud enam. Varem olime Grete ja tema mehega ka omavahel suhelnud, aga see kadus täiesti. Selline oli see meie suudluse hind.
Mulle on väga tähtis see, et mu abielu jäi alles. Tasapisi Liina unustas selle vahejuhtumi. Kahjuks ei saa öelda, et meie suhted päris endised oleks olnud, aga küll kõik saab korda.
Samas pean tunnistama, et Grete tõmbas mind endiselt ja mul oli valus, et ta ei tahtnud minuga rääkida.
Püüdsin Gretelt küsida, mida ma valesti tegin, et ta minuga enam ei räägi. Grete muigas õelalt ja ütles: „Jäta mind rahule!“
Oleks ta öelnud, et ei saa minuga suhelda, oleks asi selge olnud, aga niisugune hoiatus oli alandav. Ometi ma ju meeldisin talle kunagi. Miks Grete mulle nii ütles, seda ma ju ei tea, aga jutud käivad, et ta on Tallinnas endale mingi sõbra leidnud. Ta on tööasjus nüüd mitu päeva nädalas pealinnas. Kui seda kuulsin, tegi see uudis mulle haiget. Nüüd mõtlen, et pean endale uue Grete leidma.
