Hädas naine: kuidas teha oma perele selgeks, et ma ei ole koristaja?
Ja nii ongi. Olen koristaja. Mitte naine ja inimene, vaid koristaja. Seda kõige otsesemas mõttes.
Mul on mees ja kaks poega. Üks laps on hilises teismeeas ja teine hakkab teismeikka jõudma. Mees on nagu kolmas laps. Kui küsin, et miks meil peres ainult mina koristan, siis mees vastab, et tema teeb enda järelt kõik korda (loe: viib piimapakid ja tühjad karbid kööki kapi peale, mitte ei tee prügikapi ust lahti ja ei pane prügikasti).
See,et õhtul jäetakse riided kuskile toolide peale vedelema, on normaalne. Äkki panen homme jälle selga. Sokid on diivanilaua all, sest parasjagu oli hea film ja ei ole vaja ennast häirida mustapesukorvi viimisega. Küll pärast viin. Kuigi need asjad võiksid ilmselt nädalaid seal olla, kui mina (koristaja) neid ära ei korjaks.
Lapsed suhtuvad asja samamoodi — pole vaja probleeme tekitada ja stressata koristamise pärast. Kui midagi ütlen, siis kogu pere vastab justkui ühest suust, et mis sa vingud. A`la mina (koristaja) tekitan koju negatiivset energiat. Aga kallid mehed-lapsed, kas see on siis ainult minu kodu? Kas mina üksi elan kodus? Kas tõesti on nii,et mina pean üksi koristama ja teie lihtsalt olete kodus olemas? Mismoodi on võimalik minul oma kodu nautida,kui selle puhtuse eest hoolitsen ainult mina?
Mehed, palun mõelge selle üle ja vastake. Te võtsite endale naise sellepärast, et oleks keegi koristajaks teie kodus? Mismoodi saab naine jääda naiseks,kui suhtute temasse kui koristajasse?
