"Heitsime pikali. Tema hakkas minu seelikut üles kiskuma. Käskisin tal lõpetada, aga tema jätkas.“

 (13)
"Heitsime pikali. Tema hakkas minu seelikut üles kiskuma. Käskisin tal lõpetada, aga tema jätkas.“
Foto: Connor James/Unsplash

Katkend Laura Marshalli raamatust "Kolm väikest valet".

Olivia
Juuli 2007

Olge lahked. Siin ta on, rõhutatult tagasihoidlik ja hillitsetud oma maitsekas hallis seelikus ja jakis ning kontsakingades, paistes oma kaheksateistkümnest aastast noorem. Nähtavasti oleks ta võinud paluda kohtult erikaitset tunnistuse andmise hirmu tõttu või saanud koguni loa anda oma tunnistus video vahendusel. Ometi otsustas ta seda mitte teha, või oli teda veendud seda mitte tegema. Võin vaid oletada, et süüdistajad arvasid, et silmnähtav noorus ja ujedus soosivad teda.

Teistel veab, teised saavad tulla ja tunnistuse anda, pärast mida viiakse nad õdusasse tuppa, kus keegi toob neile tassi teed. Aga minu poeg peab tundide kaupa seal klaasseina taga istuma nagu loom, piineldes kõike kuulates. Püüan keskenduda sellele, mis tema puhul tõele vastab: tema lahkus, taibukus, oskus interpreteerida ja mängida tuttavat muusikapala niimoodi, et mul tekib tunne, nagu poleks ma seda kunagi varem kuulnud. Ma püüan neist kinni hoida, et summutada peas toda teist häält, mis kõiges kahtlema paneb.

Süüdistaja on omas rollis nagu ka kohtunik. Ta on elegantne — sileda naha ja kõrgete põsesarnadega, juuksed, mis on blondi ja halli vahepealsed, üle pea kammitud nagu noorel Michael Heseltine’il. Kujutlen, kuidas ta portveini välja võtab niipea, kui daamid on teise ruumi suundunud. On see teadlik valik? Kas Danieli kaitsja sarnase noore naise valimine oleks vandekohtule jätnud mulje, et tegemist on mingi feministliku „kõik mehed on vägistajad“ kampaaniaga? Kas vandekohtunikud mõtlevad, et kui isegi see parempoolne naistepõlgajast dinosaurus usub, et Daniel on süüdi, siis ta peabki olema? Karina asetab väriseva käe piiblile ja annab sosinal vande.

Seotud lood:

„Kas te saaksite natuke valjemini rääkida, preili Barton?“ palub kohtunik enda meelest lahke onu naeratusega. „Mõnel meist pole enam sellist teravat kõrvakuulmist nagu varem.“

„Vabandust,“ ütleb Karina valjemini, pilk maas. Kui ta on lõpetanud, tõuseb süüdistaja ja vaikib hetke, andes kohtunikekogule veidi rohkem aega, et silmitseda nende ees seisvat armsat, kartlikku noort naist.

„Preili Barton,“ alustab süüdistaja. „Meenutame 2006. aasta kolmekümne esimese detsembri õhtu sündmusi. Kui te soovite vahet pidada, andke palun kohe märku.“

Tüdruk noogutab, endiselt maha vaadates. „Teie sõbra Sasha Northi majas Stirling Road 112 toimus pidu. Vastab see tõele?“ „Jah.“ Tüdruku pilk vilksatab Danielilt vandekohtunikele. Ma kontrollisin järele — talle on öeldud, et ta suunaks oma vastused kohtunikekogule, aga raske on hoida pilku kaheteistkümnel teda arvustavalt puurival silmapaaril.

„Mis kell te peole saabusite?“ „Kella kaheksa ajal.“ Ta paneb käe enda ees olevale põikpuule, nagu otsiks tasakaalu.

Mäletan, et ma mõtlesin tema närvilist naeru kuuldes, kas ma peaksin minema ja ta selle vastiku Roland Wiltshire’i käest päästma, kes ta uksest sisse oli lasknud. Roland ja Amelia olid jõudnud esimestena ja Roland laskis inimesi sisse, samal ajal kui meie Tonyga toitu välja panime ja vaatasime, et klaase jätkuks. Selle esimese tunni jooksul kuulsin peamiselt seda, kuidas naised ja tüdrukud kohmetult uksel tema juurest minema pääseda püüdsid.

„Kas te nägite saabudes Daniel Monktonit?“

„Ei. Ma läksin elutuppa ja lobisesin sõpradega, siis läksin üles Sasha tuppa.“

„Sasha on teie sõber ja härra ning proua Monktoni ristitütar, vastab see tõele?“

Ta noogutab.

„Palun vastake häälega, preili Barton!“ ütleb kohtunik.

„Palun vabandust.“ Ta vaatab kohtunikult süüdistaja otsa. „Jah, see on tõsi.“

Ta on juba nutma puhkemas, aga me pole veel rängema osani jõudnudki. Teen südame kõvaks. Ma ei saa talle kaasa hakata tundma.

„Kes veel Sasha toas olid?“

„Ainult mina ja tema ja Ellen Mackinnon. Meie sõbranna.“

„Kui kauaks te sinna jäite?“

„Umbes viieks minutiks. Siis läksin mina alla jookide järele.“

„Kas te jõite alkoholi?“

„Jah. See oli pidu. Vana-aastaõhtu."

„Loomulikult, preili Barton. Keegi ei süüdista teid selles. Te ei erinenud millegi poolest teistest noortest inimestest, kes sõbra kodus aastavahetust tähistasid.“

„Jah,“ ütleb ta natuke valjemalt. „Ma arvasin, et seal on turvaline.“

Mul hakkavad põsed õhetama ja ma pean pilgu tema punastavalt tõsiselt näolt kõrvale pöörama. Tal oli turvaline. Ta oli minu kodus, minu pojaga. Minu pojal polnud turvaline, tema polnud kaitstud valesüüdistuste eest, süüdistuste, mis hävitasid mitte ainult tema, vaid ka minu elu. Olin tundnud ainitisi pilke nurgapoes, tabanud inimesi end vahtimas, sõites rongiga Londoni kesklinna. See on tema: vägistaja ema. Mida see tüdruk talle tegi, et ta selliseks muutus? Kuidas teda kaitsta, teades, mida ta on teinud? Need küsimused käivad kogu aeg minuga kaasas nagu halb hais, millest pole võimalik lahti saada, ükskõik kuidas ennast ka küürida.

„Mis kell te esimest korda Daniel Monktonit nägite?“

„Kui ma Sasha toast alla tulin, ma arvan, et see võis olla kakskümmend minutit pärast kaheksat.“ Ta kõlab nüüd enesekindlamalt, ja ma usun, et ta on seda ikka ja jälle harjutanud. „Ma läksin Danieli venna Nicholasega kööki jookide järele. Daniel oli sõpradega seal, võttis külmikust õlut.“

„Kas te rääkisite temaga?“

„Jah. Ma ütlesin tere. Head vana aasta lõppu.“

„Kas ta ütles teile midagi?“

„Mitte eriti. Tere, kuidas läheb, sedasorti asju. Ma läksin natukeseks elutuppa, siis käisin järgmise tunni jooksul edasi-tagasi köögi vahet.“

„Ja millal te järgmine kord Daniel Monktonit nägite?“

„Ma arvan, et pool kümme. Põrkasime eeskojas kokku ja hakkasime rääkima.“

„Oli seal veel kedagi peale teie?“

„Ei, ainult Daniel ja mina. Muidugi oli möödujaid. Sasha ja Ellen olid minu meelest köögis.“ Sashale ja Ellenile mõeldes ja neid siit ülalt vaadates läheb mu süda veel jäisemaks.

„Rääkige palun oma sõnadega, mis edasi juhtus.“

„Me rääkisime tükk aega, ainult meie kahekesi. Kella kümne paiku me …“ Ta hakkab kogelema, siis tõmbab sügavalt hinge ja jätkab. „Me hakkasime suudlema. Eesukse kõrval on väike eeskoda, kus mantleid hoitakse, me läksime sinna. Toetusime vastu mantleid ja suudlesime, siis küsis ta, kas ma tahaksin tema tuppa minna.“

„Ja mida teie vastasite?“ küsib süüdistaja leebelt.

„Mina ütlesin jah.“ Ta surub huuled kokku. „Aga see ei tähenda, et … Ma ei öelnud …“

„Pole midagi, preili Barton, ärge kiirustage.“ Ta on tubli, seda tuleb tema kohta öelda. Ma vaatan mööda rida sinna, kus Karina ema Dilys istub. Ta on end minust võimalikult kaugele istuma seadnud, surudes end rea viimasele istmele. Ta tihub tasakesi, pühkides nägu vanaaegse taskurätikuga, millele on tikitud tumepunased lilled.

„Me läksime üles tema tuppa.“ Karina on end kogunud, hoides jälle kätega põikpuust. „Tal olid seal mõned pudelid õlut, me jõime ja ajasime tükk aega juttu. Siis hakkasime jälle suudlema. Heitsime pikali. Tema hakkas minu seelikut üles kiskuma. Käskisin tal lõpetada, aga tema jätkas.“

„Kas ta ütles teile selle juures midagi?“

„Ta ütles: „Seda …““ Tüdruku hääl murdub, ta luristab ja proovib uuesti. „Ta ütles: „Seda sa ju tahad, eks?““

Ma surun küüned pihku nii kõvasti kui suudan ja püüan mõelda millelegi, ükskõik millele muule. Käin siin iga päev kohal, aga ei suuda alati täienisti kohal viibida.

See pole lihtsalt võimalik.

„Ja mida teie ütlesite?“ küsib süüdistaja.

„Ma ütlesin ei.“ Tema hääl on tugev ja esimest korda pöördub ta otse vandekohtunike poole. Ma ei suuda Danieli poole vaadata. Ma ei söanda näha tema näoilmet.

„Ja kas härra Monkton lõpetas?“

„Ei.“ Ta sosistab jälle. „Ma lükkasin ta käe eemale. Tõmbasin seeliku alla, aga ta tõmbas selle jälle üles. Mul õnnestus tema alt välja vingerdada ja ma püüdsin toast välja pääseda, aga ta tõmbas mind tagasi ja lükkas voodile pikali. Ta lõi õllepudeli puruks ja hoidis katkist serva minu … suguelundite vastas. Ta ähvardas mind sellega vigastada … seest.“

Mu jalad tahavad mind siit minema viia. Ma ei suuda seda rohkem kuulata. Hoian istme servast kinni. Ma ei tohi stseeni teha. See on varsti läbi. Ma korrutan endale: ta valetab, ta valetab, ta valetab, aga selles on midagi, mis kõlab usutavalt. Ma ei saa midagi teha, pean Danieli vaatama, et näha, kuidas see talle mõjub. Aga kui ma seda teen, soovin, et poleks teinud. Tema ahastav pilk on minule kinnitatud ja ma kardan, et ta on näinud minu pilgus kahtlust.

„Mis edasi juhtus, preili Barton?“

Ta väänab käsi, limpsab huuli ja püüab hingamist kontrolli alla saada.

„Saan aru, et see on teile raske.“

„Pole midagi,“ suudab ta öelda. „Ta võttis mind vägisi. Ta vägistas mind. Ja ütles siis, et kui ma kellelegi räägin, teeb ta mulle päriselt haiget. Ta pani T-särgi mulle alla ja vigastas pudeliga mu kintse. Et ma ei unustaks, ütles ta. Et ei tohi rääkida. Et kui ma räägin, teeb ta järgmine kord midagi hullemat. Kui ta oli lõpetanud, tõusis ta püsti ja läks vannituppa. Ta ütles, et kohtume natukese aja pärast allkorrusel. Ma ei suutnud tõusta. Lihtsalt lebasin seal, ma ei tea kui kaua, kuni suutsin viimaks end voodist püsti ajada ja trepimademele komberdada. Seal polnud kedagi. Ma ei saanud aru, mida ma teen, aga mul oli palav, niisiis mõtlesin välja minna. Läksin aeda. Väljas oli külm, aga mulle oli see kergenduseks. Istusin mooruspuu alla maha. Sealt Ellen mind leidiski.“

„Tänan, preili Barton,“ ütleb süüdistaja. „Mõistan, et see on teile raske. Te ütlesite, et härra Monkton ähvardas teid rohkem vigastada, kui peaksite kellelegi rääkima. Mis tunne teil oli, kui ta seda ütles?“
„Mul oli hirm. Uskusin, et ta võib mulle viga teha.“

„Kas te ütleksite meile, miks te nii uskusite?“

„Olime Danieliga olnud … suhtes või nii. Kolm kuud.“ Mõtlesin, et olime jõudnud kõige hullemani, et ma teadsin, mis oli kõige hullem, aga ma eksisin. Tajun süü pingis liikumist ja taipan, et Daniel pööras pead, et teda vaadata, näol õudus. Ma ei näe siit Danieli kaitsja nägu, aga saan tema tardunud seljast aru, et ta on šokeeritud, hoides pastakat enda ees olevate paberite kohal.

„Palun öelge meile, missuguses suhtes, preili Barton.“

Ta langetab pea. „Seksuaalsuhtes.“

Mu süda peksab. Kõik need korrad, kui ta oli minu kodus. Ma oleksin ju ometigi teadnud? Sellele teisele asjale sain ma ju küllalt kiiresti jälile. Kas ta ütleb, et see toimus samal ajal?

„Öelge palun, kuidas härra Monkton teid selles suhtes kohtles?“

„Ta oli minu vastu vägivaldne.“ Nüüd on ta täis trotsi.

„Ta lõi mind mitmel korral. Ükskord kustutas koni mu seljal.“

Daniel ei suuda temalt pilku pöörata. Oma õuduseks taban end mõtlemas, kas ta on šokeeritud seepärast, et tüdruk mõtles selle välja või seepärast, et ta räägib tõtt.

„Ta oli ka …“ Ta surub huuled kokku, siis kogub end.

„Ta oli ka magamistoas vägivaldne. Mitte et ta oleks mind otseselt vägistanud, aga … ta oli vägivaldne.“ Süüdistaja silmitseb teda tõsiselt. „Seletage palun, mida te sellega mõtlete.“

„Mõnikord … ma ei tahtnud seda, temaga seksida, või tundsin valu, aga ma ei öelnud seda. Ma ei öelnud ära. Aga ma usun, et ta sai aru. Usun, et ta teadis, et ma ei tahtnud ja see … see meeldis talle.“ Hoian istmest järjest kõvemini ja kõvemini. Üks kruvi, mis hoiab tooli jalgade küljes, tuleb lahti ja selle terav serv torkab mulle pihku, aga see valu meeldib mulle, nii et ma surun kõvemini, kuni tunnen vere niiskust, sest see tuhmistab häält minu peas — seda häält, mis ütleb, et Karina räägib tõtt, ja mis veel hullem, et see kõik on minu süü.