Viimase 50 aasta jooksul on hirmud muutunud. Näiteks kartsid kooliealised ameerika lapsed varem kõike üleloomulikku, hilisem generatsioon oli mures kommunistide tuleku pärast, 80ndate laste suur hirm oli tuumasõjaoht. See muutus tuleneb osaliselt televisiooni, laiemalt massimeedia mõjust, mis toob sõja, vägivalla ja poliitika elutuppa. Mõned TV-saated ja filmid on lastele hirmutavad ja võivad põhjustada üksiolekuhirmu ja õudusunenägusid.
Seoses saadetega parapsühholoogilistest nähtustest ja tulnukatest kardavad lapsed, et öösel tulevad tulnukad, viivad nad kaasa, lahutavad neid vanematest ja nad ei saa kunagi koju tagasi. Siiski filmid iseenesest ei tarvitse lapsi kartlikeks muuta, kuid nad varustavad neid kujutluspiltidega, toidavad nende fantaasiaid, mida nad ei suuda alati reaalsusest hästi eristada ja mis seega annavad nende hirmudele kuju. Televisioonist on enam mõjutatud lapsed, kes ise on vähem loovad, vähem tegutsevad, mängivad ja loevad ja on seega altid kõigele telerist tulevale.
Lastel esineb ärevust ja hirme seoses maailmas valitseva vägivalla, kuritegelike rünnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Kui paluda lastel öelda kolm soovi, mida võlur võiks täita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sõdu, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga seotud nende igapäevaeluga. Esmane hirm kõigi laste hulgas on hirm kaotada oma vanemat. Sellele lähedased on sellised sündmused, mis tekitaksid lastes piinlikkust, kimbatust, häbi, nagu koolis klassikursust kordama jätmine, püksi pissimine teiste juuresolekul või direktori juurde saatmine.
Täiskasvanute hirmud
Hirm on üheks sagedasemaks haiguste põhjustajaks. Mida kardad, seda ka saad. Erinevalt lastest julgevad täiskasvanud oma hirme harva tunnistada. Tegelikkuses on kõigil omad hirmud, mõni kartus on aga nii sügaval peidus, et inimene ise ei pruugi sellest teadagi. Ent hirm võib põhjustada ebakindlust, ahistustunnet. Hirm on haigusele kõige halvem kaaslane. See halvab inimese elujõu.
Esineb erinevaid hirme:
- Äkiline hirm, paanika. Sisemine ärevustunne, et midagi on kusagil juhtumas. See tunne on kontrollimatu.
- Teatud asjade, olukordade, nähtuste kartus, nagu arst, valu, pimedus. Hirm sotsiaalsete rühmade või olukordade ees - lasteaed, kool, eksamid, toimetulek, vanemad, töö, suhted.
- Kartus kaotada mõistuse kontroll, öelda, teha või käituda valesti.
- Ettekujutuslikud hirmud üleloomuliku jõu ees - surmahirm, hirm jumala karistuse ees.
- Liigne muretsemine teiste pärast, nagu lapsed, vanemad, isiklikud või töösuhted.
Uurimuste kohaselt kannatab rohkem kui kümnendik eestimaalasi erinevate sotsiaalfoobiate, näiteks esinemishirmu all, raskemal kujul võib see psühhiaatrite sõnul vaevata viit protsenti elanikest.
Sotsiaalfoobia võib takistada töötamist, isiklike suhete loomist, kellegagi tutvumist. Tugeva sotsiaalärevusega inimesel on raske sundida ennast arsti juurde minema. Raskekujulisele sotsiaalfoobia ehk sotsiaalärevuse korral lisandub esinemisärevusele suhtlemishirm ning tähelepanu keskpunkti sattumise kartus.
Sotsiaalse ärevushäire tunnusteks on tugev ja püsiv kartus olukordade ees, kus tuleb tegutseda teiste juuresolekul või viibida tähelepanu keskpunktis.
Selliseid nähte tuleb eristada paljudele inimestele omasest häbelikkusest, tagasihoidlikkusest või mõõdukast esinemiskartusest, mis pole haiguslikud. Haigusliku foobia puhul kardetavaid olukordi enamasti välditakse, mistõttu igapäevane tegevus ja suhtlemine oluliselt kannatavad.
Ligi kolmandik ärevushäiretest võib olla geneetiliselt põhjendatud, st võib olla vastavaid pärilikke iseloomuomadusi. Sotsiaalfoobia tekkel võib tulla mängu ka perekonna suhtlemismuster. Samuti võivad hirmutunde põhjuseks olla lapsepõlvekogemused, kus millegipärast tunti ennast teistest erinevana ja mingis mõttes alaväärsena. Täiskasvanuna sotsiaalfoobia all kannatavad inimesed võisid juba lapsena olla tagasihoidlikumad, ka teismelise- või kooliea sündmused võivad hirme süvendada.
Subjektiivne hinnang sündmusele – olulisem kui sündmus ise
Märksa olulisem kui sündmus ise, on inimese subjektiivne hinnang sellele sündmusele. Elusündmuste uuringutega on selgitatud, et kõige ohtlikemana tajuvad inimesed kaht liiki sündmusi. Ühed on seotud lähisuhete lagunemisega, lähedase inimese (ähvardava) kaotusega. Väikelastel ilmneb see lahutamiskartusena vanematest.
Teist liiki sündmused on seoses isiksusliku läbikukkumisega ja enesehinnangu järsu langusega, nagu naeruväärsesse olukorda sattumine eakaaslaste ees, soovitud tulemuste mittesaavutamine ja muud taolised olukorrad. Inimeste individuaalsed erinevused on suured-- mis ühte hirmutab, sellest möödub teine rahulikult ja tihti on mõlemal õigus. Julgele ei juhtunud midagi ja hirmunule oli ebaõnnestumine juba ette teada. Sel moel toimivad hoiakud. Enam esineb hirme tundlikel, ebakindlatel ja alanenud enesehinnaguga inimestel.
Mis meie kehas toimub hirmu tundes?
Neerupealsed eritavad suures koguses adrenaliini, mis ergutab sümpaatilist närvisüsteemi. See kiirendab südametegevust, ajab higistama, pidurdab süljenäärmete tegevust, muudab suu kuivaks ja pidurdab seedetegevust. Kaasneb pidev organismi kurnav ja ärritav seisund.
Emotsioonidest ning vitamiinide ja mineraalide vaegusest kurnatud organism kaotab vastupanujõu, mitmesugused kroonilised põletikud lisavad soodsaid tingimusi. Meditsiini seisukohalt ongi hirm kesknärvisüsteemi häire emotsionaalsel tasandil.
Kuidas hirmude tekkimist vältida?
Mõnikord eriolukorras võib hirm olla ka elupäästjaks, mis käivitab võitlus- ja vastupanureaktsioonid. Kuid hirmud, mis kestavad pikemat aega, muutuvad kroonilisteks nähtusteks, kahjustades meie tervist. Vanemad saavad aidata vältida laste hirme, sisendades neisse usaldust ja normaalset ettevaatlikkust, olemata seejuures ülikaitsvad ja saades jagu ka omaenese ebarealistlikest hirmudest.
Täiskasvanud saavad palju teha lapsi arvestades ja austades, julgustades neid rääkima oma muredest ja mitte oodates, et hirmud lihtsalt kaovad. Nad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama.
Ei tahaks leppida mõttega, et hirm on midagi vältimatut, mis peabki kuuluma elu juurde, sest tegu on ikkagi ühiskonna praagiga, olgugi laialt levinud nähtusega.
