Ideaalne kohting
Õigupoolest on sul juba mitu päeva enne oletatavat kohtumist liblikad kõhus. Mitte et tahaks midagi ära sõnuda, ent meenuvad mitmed analoogsed juhtumid, kui oled oodanud ja unistanud… Aga midagi tobedat, ettearvamatut ja ebaõiglast on vahele tulnud — vahest universumi tark käsi? Ühesõnaga, kokku te ei saanudki, ja pärast ei ole sa jaksanud end piisavalt kiruda kulutatud emotsioonide ja tarbetute lootuste pärast. Niisiis üritad sa s e l enesesäästmise tobedal tuuril mitte õhata, kella vahtida ega ootusärevuses valuleda. Teisisõnu: sa lihtsalt ei julge oma arglikku õnne uskuda.
Ometigi jõuab See Õhtu kätte. Sul on komandeering oma lemmiklinna. Mingil uskumatul kombel sujub kõik nagu õlitatult. Ta helistab kokkulepitud ajal, kõlades soojalt ja hoolivalt. Ja kinnitab juba eiteamitmendat korda, et ei, tal ei ole paremat tegemist, ning jah, ta tahaks sind näha — seega te lepite aja ja koha lõplikult kokku. Sul jääb piisavalt aega, et käia veel kord duši all, ajada selga seks õhtuks ammu välja valitud rõivad ning värvida juba kolmekümnendat korda ripsmeid. Veel üks sirtsakas lõhnaõli — ja kuigi kell on veel vähe, lähed sa õue, sest talumatu on istuda ärevusest raske õhuga täidetud hotellitoas.
Õhtu on soe ja sume. Täiskuu kõliseb taevas ja tundub, et täna ta ei irvitagi su üle. Kohe-kohe peaks saabuma buss, millelt Ta maha astub, ja kui sa seal edasi-tagasi kõnnid, pole sest teadmisest paremat. Buss läheneb ning samal hetkel ilmneb, et oma peataolekus oled sa oodanud täpselt valel pool teed. Üle tee jõuad samal hetkel, mil Ta bussist maha astub ning sind oma tervituskallistusse haarab. See on põgus, kuid täiesti kõhklustevaba. Sa oled üleni rõõm, ja rõõm on ka Tema.
Menüüst ahvatlevama roa väljavalimine on vaevarikas nagu ikka, kuid ometi saab seegi tehtud. Joogikaarti uurides paneb Ta ette, et võiksite võtta veini asemel cavat — ilmneb, et veinimaitsed on teil totaalselt erinevad. Vahuvein kõlab hästi ning kinnitab su eluaegset ettekujutust täiuslikust kohtingust. Kõik selle nurgakivid — kamin, küünlad ja šampanja — on ju paigas… Moepärast protesteerid, kui Ta tahab tellida terve pudeli. Kihiseva joogi mõju teades aimad, et muutud seeläbi ehk liigagi lustakaks, seepärast veenad Teda otsustama väiksemate annuste kasuks. Ta mühatab heakskiitvalt ning su meelt kõditab avastus, et Talle vist meeldivad korralikud tüdrukud.
Ja siis te räägite. Sinu tööst, tema tööst ja nende paralleelidest. Linnast, mis on Tema kodu- ja sinu lemmiklinn. Ühistest tuttavatest, reisidest ja lõbusatest seikadest. Viimastest puudust ei tule, sest järjest enam ilmneb ühendavaid nüansse küll nähtud filmide, kuulatud muusika, söödud toitude ning veel paljugi muu vallas. Naer ja lõõp ei taha kuidagi vaibuda, ja kindlasti pole see mitte pelgalt cava töö. Mingil hetkel kraamid sa kotist välja sünnipäevakingi, et meeles pidada Tema kaks päeva tagasi aset leidnud tähtpäeva. “Pean ma selle kohe lahti tegema?” küsib ta ettevaatlikult. “Jah, sest ma tahan sind vaadata, kui sa selle avad,” kostad vastu ning preemiaks on igatsetud elevus ja üllatus.
Pakis leiduv on hoolikalt valitud ning tundub pärale jõudvat. See kõik on nii uskumatult ilus, et ühtäkki ei saa sa enam üldse aru, miks tundus elu alles mõne tunni eest oma raskuse all sind nii maadligi vajutavat. Te sööte ja lobisete, naerate ja lõõbite — ja seda kõike ilma raskete teemade, tarbetute arutluste või vaevavate dilemmadeta. Sa ei mäleta, mil viimati sellist lihtsust ja kergust kogesid, ja seda viimast mitte kergluse, vaid helguse mõttes.
Kui aeg jõuab desserdini, lased Tal otsustada, kas ja mida valida. Veel tükk aega mõnulemist hõrgutiste ja teineteise seltskonnas. Viimaks — kui äkitsi olete restorani vaid kahekesi jäänud ja töötajad peaaegu et tulesid vilgutama kipuvad — palub Ta arve. Moepärast üritad pisut vaielda, et seda poolitada, kuid Ta on veendunult vastu ning samas silmanähtavalt meelitatud, et seda võimalust pakkusid. Kompensatsiooniks nõuad uut koossöömist ja näitad üles valmisolekut järgmisel korral ise sponsori rollis olla. Ta ei kosta midagi, kuid on jälle silmanähtavalt meelitatud.
Mantlid selga ja hilisõhtusse. Kui promenaadil tuleb vastu koera jalutav käest kinni paarike, kaalud viivuks, kas haarata Tema käe järele, kuid otsustad, et (veel!) mitte, sest kõik on niigi hea. Ja see uus Hea — tingimuste, kohustuste ja lubadusteta — on uskumatult tugev tunne. Ta saadab sind hotelli väravani — ja samal hetkel oleks nagu grammofoninõel vinüülplaati kriipinud.
Üheaegselt tunnete, et on veel liiga vara lahku minna, sest kõik äsjakogetu oli täiuslik. Niisiis — vabandades vastastikku välja oma hiigeltäis kõhtu — teete otsuse väheke jalutada. Seega te kõnnite. Ja veel. Linn on täiesti inimtühi, kuid soe. Raagus puud valvavad vihmamärga asfalti. Te jalutate ikka nagu kamraadid (abielus? gei? paadunud vanapoiss? kaalud sa mõttes variante), kuni äkitsi hakkab vihma sadama. Mõne sammu järel on ilmne, et jalutuskäigust ei tule enam midagi välja. Õnneks on samas taksopeatus ja te istute autosse. Ta istub su kõrvale tagaistmele ning kui juht ringteel gaasi põhja surub, vajud sa Talle totaalselt sülle. Täiesti ettekavatsematult sealjuures. Ta turtsub naerda ja võiks ette kujutada, et mitte vastumeelselt.
Hotell — “Me oleme siin täna juba olnud!” — jõuab kätte armutult ruttu. Väike linn, väikesed vahemaad. Ta ronib autost välja ja see on Temast ütlemata kena. Viimaks söandad Ta käed võtta ning Ta kallistab sind. Pisut ehk liiga üürikeselt, kuid sa oled tänulik, et täius jätkub. Kippunuks Ta kätt sulle vöö vahele ajama, oleks see kõik lootusetult kõik ära rikkunud. Sa seisad ja vaatad, kuni Ta autosse ronib ning samamoodi — segaselt ja juhmistunult — sind vaatab. Kohe kaob auto tänavanurga taha.
Hotelli jõudes võtad riidest lahti ja viskud voodile, et saata lähimale sõbrannale juubeldav SMS. Järgmine sõnum on mõeldud Talle, tänuks imelise õhtu eest. Esimesel kolmel katsel ei lähe see läbi ja viivu pärast saad teada, miks. Samal sekundil tuleb sõnum Temalt. Oma tänusõnades kasutab Ta peaaegu samu väljendeid, mille ise just telefoni toksisid: “imetore”, “vahva” ja “armas”.
Ühtäkki oled sa kirjeldamatult õnnelik, et See Kõik jäi kogemata, kui sa olid 18. Ja 28.
