Soome ehitajad ei ole Eesti pereisad

Võtkem kasvõi välismaale tööle läinud mehed. Mulle ei mahu pähe, miks peaks üks korralk pereisa tahtma oma naise ja laste juurest ära kolida lihtsalt selleks, et neid rahaliselt paremini toetada. Naine vajab mehe tuge igaäevaelus — ta tahab kedagi, kes oleks õhtul temaga kodus ja ärkaks tema kõrval. Meest, kellega saaks muresid ja rõõme silmast silma jagada, mitte kuluka telefoniarve kaudu arutada. Kui perele on põhiline, et isa rahakott oleks piisavalt paks, et mõlemal vanemal oleks oma auto ja lastel kõige uuemad tehnikavidinad, siis pole see juba eos kellegi perekond. Ema, isa ja lapsed peaksid kokku hoidma. See, et mees tuleb koju ainult nädalavahetusteks pole normaalne. Nii ei mängi ta mingisugust rolli oma pere argielus. Naine, kes on terve nädala lapsi kantseldanud saab endale nädalavahetuseks kaela veel mehe, kes tuleb koju “puhkama”. Katsu sa ainult nädal aega hommikust õhtuni ehitustöid teinud mehele öelda, et köögis kraan jälle tilgub ja keldritrepp pole endiselt valmis.

Kaugsuhe nõuab pidevaid kompromisse

Minu kaugsuhe kestis umbes neli kuud ja just seetõttu, et see oli kauge ja me ei näinud teineteist piisavalt. Tutvusin Tartu noormehega paar nädalat enne seda, kui pärast ülikooli lõpetamist ise tagasi Tallinnasse kolisin — sain siin heale praktikale ja olin juba ammu plaaninud endise pinginaabriga kokku kolida. Kuna alguses oli “armastus” nii suur ja ilus, siis lubasime igal nädalavahetusel kohtuda, telefonis rääkida ja õhtuti MSN-is oma päevast rääkida. Esimestel nädalatel see isegi toimis, ehkki igatsus käis iga päev kaasas ja see mõjutas ka minu ülejäänud elu. Olin pidevalt mossis, sest inimene, kellele oleksin tahtnud kurta või kellelt ma oleks kasvõi lihtsalt kallistust tahtnud saada, oli kaugel teises linnas ja nägin teda alles mitme päeva pärast nädalavahetusel. Loomulikult olid kõik kohtumised toredad, kuid ajapikku hakkasid need ka probleeme tekitama. Nädalavahetus oli meile mõlemale ainus tõeliselt vaba aeg, mil sõpradega aega veeta. Vaatamata sellele, et püüdsin ka ise võimalikult tihti Tartus käia, hakkasid eelseisvad nädalavahetused pikapeale pigem stressi kui rõõmu tekitama. Kes peaks oma sõbra sünnipäevapeo ohverdama, et teise linna kallima juurde sõita? Kuna me ei näinud igapäevaselt, siis ei kohtunud ta ka minu lähedastega nii palju. Kui rääkisin mõnest inimesest, kes minu elus on tähtsal kohal, sain tihti vastuseks: “Kes see veel on?”

Inimesed peaksid olema koos nii vaimselt kui füüsiliselt

Niisiis, vähe sellest, et mul puudus igapäevane tugi partneri näol, tekitas eemalviibimine meie vahel ka tülisid, mis koos või vähemalt samas linnas elavaid paare ei mõjuta. Saime aru, et selline suhe ei toimi. Kuna ühte linna elama kolimine polnud samuti võimalik, siis panime oma suhtele ühel hetkel ka punkti. Loomulikult oli kurb, muidugi oli valus. Aga teate, pikale veninud igatsusvalu on mitmeid kordi hullem. Üks mu sõbranna on aga juba pool aastat — poiss võttis kätte ja läks Austraaliasse. Armastus näib olevat suur, kuid kuidas on selline suhe üldse võimalik? Eri maailma otstes oma “suhet” edasi kedrata, sest ühel oli vaja maailma näha? Sõbranna tahab aga kodumaine piiga olla. See on suur huvide vastuolu, kui üks tahab seigelda ja teine paikne olla. Mõlemad peaksid tahtma samu asju, eriti kui asu puudutab teise maailma nurka rändamist. Olen seda ka sõbrannale rääkinud, kuid tema on kindel, et noormees tuleb ühel hetkel tagasi ja kõik jätkub vanamoodi. “Ei, kallis,” ütlesin talle, “siis on ta lihtsalt juba maitse suhu saanud.”

Kaugsuhted ei toimi. On lihtsalt kaks inimest, kellel on suuremad telefoniarved ja väike füüsiline kontakt. Minu meelest, kui vähegi võimalik, peaks inimene endale partneri siiski elukoha lähedalt leidma või siis temaga võimalusel kokku kolima. Miks? Sest sa ei tunne inimest, enne kui pole teda igas valguses näinud. Meeleolukad nädalavahetused pole kaugeltki see, mida on hallid argipäevad.