Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.
Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?
1. Viimane pöördepunkt
Filmi viimane pöördepunkt on umbes 20 minutit enne lõppu. Siis on kõik halvasti. Kõik on võimatu. Midagi ei anna enam päästa. Peategelane annab alla. Jalutab minema. Aga äkitselt mõistab, et temast sõltub kõik ja ta peab proovima ja katsetama ja leidma viimsed jõuraasud. Ja ta leiab. Ja ta võidab. Ja kõik saab võimalikuks. Ja kõik on õnnelikud.
Isegi kui see on kurva lõpuga film, siis saavad ikkagi kõik aru, et nüüd oli pöördepunkt ära ja siit hullemaks enam ei lähe. Nutetakse pisarad ära ja … film lõppeb. Kus on aga elus see pöördepunkt? Millal see tuleb? Kuidas ma selle ära tunnen?
Vaatan mittemidagi-nägeva pilguga ringi köögis, kus eilsest ühisest koristamisest hoolimata vedelevad toolidel, põrandal ja kõigis võimatutes ja võimalikes kohtades mu kolme lapse riided, pesemata nõud, mänguasjad ning muu seletamatu sodi. Hoolimata korduvatest kokkulepetest on meie kodu ikka pidevalt nagu mingi seapesa.
“Pärast koristan … see pole minu oma … mul on seda selles kohas vaja … “ need on vaid mõned põhjendused, millega lapsed oma asjade müstilist kööki rändamist põhjendavad. Ja see on vaid üks teema, mille pärast lastega kogu aeg piike murrame. Ajan ennast toolilt püsti ja tõstan üles Marleeni ükssarvikuga pusa. Tooli seljatoelt võtan kaasa Priidu dressipüksid. Tegelikult on isegi natuke kurb, et need on lihtsalt pruuni värvi, mitte mõne multikategelase pildiga. Kümneaastasele nunnud tegelased riietel enam väga ei sobi. Natuke kurb on mõelda, kui kiiresti nad ikka suureks on kasvanud.
Poiste toa poole kõndides koperdan Henry jalgpalli otsa ja üliinimlikke lennusamme tehes suudan vaevu püsti jääda. “Rr … “ urisen endamisi, et krõbedamad sõnad ütlemata jätta. Kaheteistaastane võiks juba olla nii tugev, et koju jõudes ei pea oma asju lihtsalt ukse taha maha kukutama, vaid võiks jõuda need üle oma toa ukse tõsta.