"Janar on iga naise unistus — imearmsa naeratusega edukas näitleja teatris, kus õhtuti garderoobis töötan."

Naisteka jõulu järjejutu 1. osa
"Janar on iga naise unistus — imearmsa naeratusega edukas näitleja teatris, kus õhtuti garderoobis töötan."
Foto: Shutterstock

Esimene osa Naisteka järjejutu sarjast "Jõulud parima sõbraga", mille keskmes on kolme lapse ema Lilian, kes töötab kahel töökohal ja ootab oma elu pöördepunkti.

Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?

1. Viimane pöördepunkt

Filmi viimane pöördepunkt on umbes 20 minutit enne lõppu. Siis on kõik halvasti. Kõik on võimatu. Midagi ei anna enam päästa. Peategelane annab alla. Jalutab minema. Aga äkitselt mõistab, et temast sõltub kõik ja ta peab proovima ja katsetama ja leidma viimsed jõuraasud. Ja ta leiab. Ja ta võidab. Ja kõik saab võimalikuks. Ja kõik on õnnelikud.

Isegi kui see on kurva lõpuga film, siis saavad ikkagi kõik aru, et nüüd oli pöördepunkt ära ja siit hullemaks enam ei lähe. Nutetakse pisarad ära ja … film lõppeb. Kus on aga elus see pöördepunkt? Millal see tuleb? Kuidas ma selle ära tunnen?

Seotud lood:

Vaatan mittemidagi-nägeva pilguga ringi köögis, kus eilsest ühisest koristamisest hoolimata vedelevad toolidel, põrandal ja kõigis võimatutes ja võimalikes kohtades mu kolme lapse riided, pesemata nõud, mänguasjad ning muu seletamatu sodi. Hoolimata korduvatest kokkulepetest on meie kodu ikka pidevalt nagu mingi seapesa.

“Pärast koristan … see pole minu oma … mul on seda selles kohas vaja … “ need on vaid mõned põhjendused, millega lapsed oma asjade müstilist kööki rändamist põhjendavad. Ja see on vaid üks teema, mille pärast lastega kogu aeg piike murrame. Ajan ennast toolilt püsti ja tõstan üles Marleeni ükssarvikuga pusa. Tooli seljatoelt võtan kaasa Priidu dressipüksid. Tegelikult on isegi natuke kurb, et need on lihtsalt pruuni värvi, mitte mõne multikategelase pildiga. Kümneaastasele nunnud tegelased riietel enam väga ei sobi. Natuke kurb on mõelda, kui kiiresti nad ikka suureks on kasvanud.

Poiste toa poole kõndides koperdan Henry jalgpalli otsa ja üliinimlikke lennusamme tehes suudan vaevu püsti jääda. “Rr … “ urisen endamisi, et krõbedamad sõnad ütlemata jätta. Kaheteistaastane võiks juba olla nii tugev, et koju jõudes ei pea oma asju lihtsalt ukse taha maha kukutama, vaid võiks jõuda need üle oma toa ukse tõsta.

Viskan laste riided lihtsalt üle ukse vastavalt poiste või Marleeni tuppa. Särisev tigedus ronib mööda mu keha üha ülespoole. Ilmselt on laste õnneks see, et enne, kui nad koolist saabuvad, olen mina juba teatrisse oma õhtusele tööle läinud ja me ei kohtu. Telefoni teel ma nende peale karjuda ei kavatse, sest piisab, kui mõni õpetaja või keegi kõrvaline veel kuuleks, kuidas oma lastega enamik aega suhtlen ja varsti võetaks nad kõik mu käest ära. Aegajalt aga tundub, et nii palju, kui me kodus kohtume, siis ma tõesti kas karjun või tänitan nende kallal ühe või teise asja pärast. Endal on ka kurb, aga … samas tundub, et nad katsetavad nagu kogu aeg piire ja ei hinda seda, mida mina teen ja kui palju annan.

Kogu aeg pendeldame sellel piiril, et saaksime ühtselt perena elada. Henry ja Priidu isa Margus maksab alimente ebaregulaarselt. Kuna ta saab vaid ümbrikupalka, siis ametlikult temaga võidelda pole võimalik. Pealegi tean, et sinasõprus alkoholiga ei lase tal väga tihti tööle jõudagi. Nii pole Marguse palgad üldse nii suured, et ka pärast pikka võitlust temalt laste heaks midagi kätte saada. Pigem lepin sellega, mida praegu saan. Kui hakkaksin Margusega võitlema, tooks see kaasa pikema joomaperioodi ning siis ei näeks ma tükk aega sentigi. Seda ma aga endale lubada ei saa.

Kaheksa-aastase Marleeni isa Janar on aga inimene, kellest tahaksin kauge kaarega eemale hoida. Janar on iga naise unistus — imearmsa naeratusega edukas näitleja teatris, kus õhtuti garderoobis töötan. Samal ajal — tema manipuleerimine ja kahepalgelisus on hirmutavad ja kisuvad nii minu kui lapse lõhki iga kord, kui suhtleme. Alimentide määramise vaidluse puhul nõudis ta, et jagaksime lapsega koosolemise aega, nii et vanem maksab lapsele kuluvate asjade eest ajal, kui on lapsega koos. Mingi aja seda ka proovisime, aga Marleen oli alati nii õnnetu ja kurb, kui isa juurest koju tuli. Lisaks rääkis Janar talle alati, kui halb ma olen ja kuidas vaid minu tõttu me ei saa koos olla, kuigi ise elas samal ajal juba järgmise naisega koos. Nii leidsingi, et minu ja lapse huvides tuleb Janarist lihtsalt eemale hoida, isegi kui see tähendab, et rahaliselt on keerulisem ja pean üksi hakkama saama.

Nii olen kaheksa … kakskümmend … või sada kaheksateist korda tundnud, et nüüd ongi mu elus pöördepunkt. Et see on kõige hullem koht, kus kõik on halvasti ja kus tahaks alla anda. Ikka ajan ennast püsti ja kõnnin edasi, sest usun, et nüüd on käes viimane võitlus. Kui selle võidan, siis on kõik hästi. Siis on käes viimane vaatus, mis liugleb sujuvalt lõpuni, kus enam ühtegi üllatust ja ootamatut pöördepunkti ei tule.

Või jõuabki viimane selgitav pöördepunkt kätte 20 minutit enne lõppu? Isegi kui see oleks 20 päeva enne mu elu lõppu, siis kas see oleks piisav aeg, mil nautida rahulikku liuglemist, kui ülejäänud elu on olnud üks pidev vaevlemine ning hakkamasaamise nimel rabelemine? Kuidas ma aru saan, kas olen äkki oma elu pöördepunkti maha maganud? Kas kõik teised ongi juba lahenduse ning õnneliku lõpuni purjetanud ja mina üksinda jäin maha ning ootan ikka veel, et jõuaksin hetke, mida tegelikult kusagilt tulemas ei ole?

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt.