Jutuvõistlus: Üle aasa hõljudes…

 (6)
Mägi, udu

On õhtu, täpsemalt ühe suveöö algus. Hämardub. Martti, praktikant ühest keerulise nimetusega osakonnast, istub aidaedisel ja mõtleb, miks ta boss küll kogu firma turismitalusse suvepäevadele otsustas tuua. Kas kusagil linna lähedal peesitamine poleks siis odavam tulnud? Martti on üksinda õues ja tal pole midagi teha. Kõik teised, kolleege pean ma silmas, on majades ning võitlevad voodites oma unehäiretega. Ümbrus näib nii tühi ja imelik.

Isegi ilm tundub kuidagi kentsakas. Vaikne on… mitte nii nagu linnas: ainult sääsed pinisevad ümberringi ning kaugete talude juurest kostab aeg-ajalt karjakrantside penilikku klähvimist. Kõigepealt hakkab üks koer haukuma, siis teine, kolmas ja nii edasi ja nii edasi, kuni kõik koerad kooris hauguvad. Seda ühislaulu toetab võimsate möiretega küla hullumeelne pull, kes on saekaatri lähedal ketis. Martti teab kindlalt, et see on pull, sest keegi vanatädi suplusaugu juures ütles niimoodi. Ja vanatädid tunnevad asja, nemad on siin lapsest saati kasvanud. Vahepeal sõidab külast surinal läbi mõni auto ja muudab värske ööõhu leeliseks tolmupilveks.

Marttil on igav ja ta otsustab jalutama minna. Tõuseb püsti ning astub aidakünkalt alla, tee poole. Aiast välja jõudes leiab ta enda eest erkkollase rapsipõllu, mis koos kauge metsatuka ning hoolimata kellaajast endiselt helesinise taevaga moodustab voimix-i pakendit meenutava pildi. “Ah, siit nad siis selle võtsidki,” naerab ta mõttes äratundmisrõõmu üle. Eemal aasa kohal on udu, mis liigub pidevalt Marttile lähemale. Käies näib kõik ümbritsev liikuvat. Nagu Martti ise seisaks paigal, sellal kui asümmeetriliselt kasvavad puud-põõsad tema ümber tantsu löövad. Igavus hakkab tasapisi taanduma: ümberringi on kõik ilus ja omapärane ning hakkab Marttile tema enese teadmata meeldima. Ta tahaks õppida lendama ning hõljuda mahedas ehatuules keset põldu kasvava põõsastiku kohal; ta tahaks heita kõrgelt pilgu neile laiadele aasadele, mis maa peal olles silmapiiri nii kaugele jätavad… Ainult et praegu on juba hiline õhtutund: võimust võtavad hämarus ning teekraavist tõusev udu. Üksik teelkäija võib siin kaduma minna, kui ta liiga kaugele uitab ja rada tema jalge all enam teekonna algusesse tagasi ei too.

Hiired-linnud-putukad sagivad kõrte vahel. Nad ammutavad päevast viimset energiat, et seejärel pesades ning urgudes esimest öötundi vastu võtta. Varsti muutub tee veelgi vaiksemaks, isegi sääsed ei pinise enam. Üsna lähedalt kostavad kellegi sammud. Martti võpatab. Mitte, et ta kardaks, kuid kuuldud heli tekitab loomuliku refleksina põlvedest ülespoole liikuva nõrkustunde, mille kõhe kulminatsioon asub kusagil mao ja südame vahel. Poiss vaatab enda ette maha ja näeb pruunikat kärnkonna, kes lühikeste hüpetega aeglaselt tema jalge ees teed ületab. Ta seisab seal nagu kohusetundlik autojuht, kes endast nõrgemaid liiklejaid sebra juures üle tee laseb. Aeglaste hüpetega konn meenutab Marttile kepiga vanainimest, kes rahulikult teed ületades närvilistel autojuhtidel harja punaseks ajab ning sõiduautode võidusignaalitamise pasunakoori ellu kutsub. Ent Martti ei saa krooksuja peale kurjaks; ta kasutab oma suurust ära ning astub väikesest loomast lihtsalt üle, heidab siis veel korraks pilgu üle õla konnale ning jätkab teekonda ükskõik mis teda ees ka ei ootaks.

Martti on jõudnud oma rännakuga künkale. Ta jääb seisma ja vaatab ringi. Eemal heinamaal on üks saareke udus — kogu sellest piima-udu-supist välja ulatuv kõrgem koht keset niitu. Mõnekümne meetri kaugusel tee ääres, üsna madalal maa kohal, on ühe vana talumaja tume üle udupilve ulatuv viilkatus, selle kõrval aga elektriliin ja viltused puitpostid. Maja katusel on pikali kukkunud antennid ja üksiku hoone aknad näivad pimedad. “Kedagi pole vist kodus,” arutleb Martti endamisi. Majaesine muru tundub madal ja tihe ning aiaäärsete sirelipõõsaste vahelt küündib esile suvekodulik peldik, mille äsjasest värvimisest annab tunnistust teelkäija ninasõõrmeisse tungiv Pinotexi hõng. Ta astub edasi, heidab siis korraks pilgu üle õla ning märkab kummalist valgust seljatahajäänud künka taga.

“Nagu mets põleks,” mõtleb ta, kui tunneb, et keegi ta õlga puudutab. Martti jalad muutuvad nõrgaks ning ta kukub sirelitesse. Poisi silmad on kinni, ta avab need ettevaatlikult ja näeb enda kohale kummardunud tütarlast, valges keebis, üleni helendamas. Martti suu on paokil, ta tahaks rääkida aga kardab, kurk ei lase midagi läbi. See on selline tunne nagu keset košmaari appi karjuda püüdes, ainult et häält ei tule, sest hirm ja ärevus on liialt suured. Kummaline tütarlaps vaatab Marttile otsa ning toetab oma parema käega tema kukalt. Tüdruk rahustab noormeest, nii et viimane on lõpuks võimeline rääkima.

“Kes Te olete?” on Martti esimene küsimus. Tüdruk ainult itsitab küsimuse peale.

Äkitselt hüppab Martti rinnale konn ning lahkub sealt peaaegu samasuguse kiire hüppega. Poiss vaatab konnale järele ning paneb tähele, et ta ei ole enam seal, kuhu kukkunud oli.

“Kus ma olen?” küsib Martti salapäraselt neiult.

“Siin…” säilitab tütarlaps itsitades oma müstilisuse. “Sa oled trolli aasal. Praegu on päev ja teised juba otsivad sind, aga nad ei oska sind siit leida, sest nad ei tea selle koha olemasolust. Siin on kogu aeg pime öö, aga nemad otsivad sind selle maja juurest, kus sa kaduma läksid. Sa pead nüüd lahkuma,” lausub saladuslik tüdruk ning kallistab Marttit tugevasti. Poiss tunneb õrna tütarlapse pehmet kallistust ning tema ninasõõrmeisse hakkab tungima sirelite lõhna.

“Miks? Miks siin pime on?” sonib ta läbi une, kui kuuleb enda ümber sagivat kontorirottide massi.

“Vajus vist ära,” ütleb üks esimesena kohalejõudnu.

Kõik lähevad tagasi tallu, kus ööbiti. Lahti pakitakse liblikavõrgud ja igasugused kaamerad ning muud elektroonika vidinad. Keegi üritab üht peenrakarikakart iga nurga alt pildistada, teine toob aga peos kolleegidele vaatamiseks põõsast leitud siutsuva pesa. Grill pannakse üles, varsti saab süüa, tümakas hakkab mängima ning õhtu saabub üsna kiiresti.

Kui kõik on magama läinud, jalutab Martti tuttava viilkatusega maja juurde. Ta ootab kaua, künka taha ilmub taas imelik valgus ning äkitselt tunneb ta kellegi tugevat puudutust õlal. Seekord ta enam ei karda: ta pöörab ringi, kuid tardub. Tema ees seisab mingisugune karvane inimest meenutav olend, kellel on jäme nina ning väga paksud kulmud. Olevus hoiab käes suurt sepavasarat ja tõstab selle kõrgele üles nagu hakkaks sellega Marttile keset pead äsama. Vasar kukub ning Martti tunneb kuidas keegi teda selja tagant embab. Hetk hiljem seisab ta pimedal niidul ja hoiab kinni kahest peenikesest randmest, mis äsja tema elu päästsid.

Martti vaatab oma päästjale otsa. See on blondide, põskede juurest lokki kiskuvate juustega tütarlaps, kelle ümarad rohekad silmad vaatavad talle ehmunult otsa. Noormees ja salapärane valgesse riietatud neid lasevad üksteisest lahti. Tütarlaps taganeb veidi. Martti järgneb talle ning küsib sosistades: “Kes sa oled?”

“Ma ei tea,” on esimene vastus. “Ma sattusin siia väga ammu ning olen selle unustanud.”

“Aga sa ei saa ju. Ma ju ei maga,” arutleb Martti hämmeldunult. “See ei ole võimalik, ma ju ei näe sind unes.”

“Sest me oleme trolli aasal,” jätkab tütarlaps. “Mu nimi on Meili, sina oled Martti, ma tean. Legend räägib, et kui keegi suudab üle aasa lennata, siis kaob trolli võlujõud, aas muutub valgeks ning mina ei pea enam siin olema. Siis võin teha, mida tahan.”

Martti vaatab ringi. Ta tunneb seda kohta. See on see sama heinamaa, mille juures ta varem kõndis, ainult et pime on ja udu ei ole ega maju, mis tee ääres asusid. Isegi teed ei ole enam. Kõik on vaikne ükski lind ei laula ja mesilane ei sumise. Ainult tuul käib tasa üle kõrte ning sahistab nende päid.

Mõttepausi katkestab meeletu möire. Läbi rohu jookseb valust huilgav troll, kes on veel vihasem, kui enne ning hoiab sepavasarat peakohal. Martti haarab Meili vasakust randmest ning nad jooksevad koos künka suunas. Trollil on varasemast löögist valus ja see aeglustab teda. Ent ta on ikkagi troll — ülimalt suur ja tugev olevus. Peale mõningast jooksmist hakkab üha enam välja paistma Meili väsimus. Noormees veab teda enda järel ja kiirusele see just kaasa ei aita. Troll tõstab vasara üles ning heidab selle põgenejate suunas.

“Aii,” kiljatab Meili, kui vasar tema kanda riivab. Tütarlaps kukub aasale. Martti kummardab tema kohale ning tõstab ta oma kätele. Neiu on kerge, justkui ei kaaluks tema keha rohkem kui udusulg. Ta sirutab oma käed ümber noormehe kaela ning hoiab tugevasti kinni, nagu väikelaps, kes kardab sülest kukkuda. Nad jõuavad künkale. Meili paneb oma huuled Martti kõrva lähedusse ning sosistab, et nüüd võib peatuda. Käest kinni hoides vaatavad nad alla aasale, kus troll, kes ei tundugi enam nii jube, longib, vasar üle õla, metsa poole. Läänest paistab kirikutorn, mis on sel aasal ainult künkalt näha. Troll kardab kirikutorne, sellepärast ta põgeneski.

Martti asetab Meili madalale ristikheinale ning heidab pilgu ta jalale. See on saanud tugevasti muljuda, on marraskil ning haavast tilgub veidi verd. “Valus on,” kurdab tütarlaps noormehele, kes teab, et ta ei saa valu vastu suurt midagi teha.

Martti puhub haavale oma hingeõhku, et neiu piinu veidigi leevendada. Ta vaatab seda väetit inimest, kes äsja tema elu päästis ning nüüd ise kannatab. Poiss kummardab tütarlapse pea kohale ning asetab oma huuled tüdruku laubale. Ühtäkki tunneb valges keebis neid, kuidas valu tema jalas üha väiksemaks jääb ning tema keha maast just nagu kõrgemale tõuseks. Sedasama tunneb ka Martti. Mõne aja pärast hõljuvadki nad aasa kohal ning kallistavad teineteist tugevast õnnetundest.

Selle stseeni katkestab saatus, mis Meilile meenub. Ta taipab nüüd, kes ta on. Tütarlaps lükkab Martti oma embusest lahti ning tõuseb ise kõrgemale. “See on minu saatus, mitte sinu,” ütleb ta ja ta vasaku silma nurka ilmub pisar. Noormees jääb ise õhus hõljudes neiu üha kõrgemale tõusvale kogule järele vaatama. Kõrgemale jõudes muutub Meili punaseks ning hakkab üha enam helendama, kuid jätkab kerkimist.

Martti ärkab palatis ja ta pea on valus. Voodis istukile tõustes vajub ta hetk hiljem nõrgana padjale tagasi. Teised leidsid ta rohus teadvusetuna lamamas ning tõid ta haiglasse. Mitte keegi ei tea, mis juhtus. Praegu on ta kurb, sügavas depressioonis. Ta ei mõista, miks Meili ta maha jättis ning miks ta üksinda lahkus. Igal juhul oleks ta õnnelikum, kui seda poleks juhtunud. Isegi siis oleks ta õnnelikum, kui ta poleks seda salapärast tütarlast mitte kunagi kohanud. Hoolimata sellest, et mitte ükski kallistus, mis ta oma elus on tundud, pole olnud nii soe ja tugev ning ühtaegu pehme ja õrn kui Meili oma. Ja mitte ühegi suudluse ajal pole ta tundnud midagi sellist nagu siis, kui ta tollele tütarlapsele esimest korda laubale musi andis.

Martti ei taha minna tagasi tööle ja seletada, mis juhtus, keegi ju ei usukski teda. Ta isegi ei usu enam, et see kõik oli ilmsi, sest ainult unes juhtub selliseid asju. See mõte muudkui piinab teda. On siis Martti nüüd hull, näeb ta luulusid? Ta vajab mingisugust tõendit oma hullumeelsuse ümberlükkamiseks: ta peab Meilit kindlasti uuesti nägema.

Haiglast vabanenuna võtab Martti auto ning sõidab sellesse turismitallu, kus tema asutus suvepäevi veetis. Ta ootab ööni, jätab auto aeda ning läheb ise kõndima. Aeg on edasi läinud: on august, õunad valmivad juba, öö on külm ja pime. Väikeste lindude ning loomade hääli on vaid õige natukene kuulda. Kusagil kaugel teeb kõvemat häält üks suurem tiivuline ja aeg-ajalt möirgab küla pull ning koerad klähvivad, kuid muidu on kõik tasa. Ümberringi ei ole mitte midagi märkimisväärset: aas on täiesti vaikne. Vana maja seisab endiselt paigal ning selle muru on pöetud.

Ainult üks asi hakkab Martti meeli köitma. Taevas on üks punane täht, mis on teda kogu suve oodanud ning nüüd tema peale alla vaatab ning otsekui naeratab. Noormees ei tea enam, mida arvata…

“Elu ongi muinasjutt,” sosistab täht läbi tuule.