Kas abielunaine võib olla vaba ja säilitada sealjuures normaalsed suhted oma abikaasaga?
Ent me kõik — nii abielunaised kui ka need, kes alles otsivad — tahaksime vabadust. Sellist vabadust, mis kätkeb endas lendutõusu, harmoonia tunnetamist, rahulikku õnne, kaitstusetunnet, väheke adrenaliini, õhku kopsudes…
Meid ei ole selleks paraku õpetatud. Meid õpetati olema sõnakuulelikud. Tuleta meelde, kuidas meid lapsepõlves häälestati. Ja meie teeme ju sedasama oma tütardega. „Sa pead olema sõnakuulelik tüdruk”, „Sa pead oskama süüa teha, pesu pesta ja koristada, et olla hea naine”, „Et mees oleks rahul, peaksid sa tegema seda ja seda ja…”, „Et hoida meest kinni, pead sa…”.
Seega õpetatakse tüdrukuid maast madalast mehi teenima. Sageli aga ei õpetata neid meest austama. Ometi saab täielikult mehele alluda vaid siis, kui tunned tema vastu austust. Ilma selleta muutub naine orjatariks, kes hingepõhjas tunneb vaenu oma „peremehe” vastu.
Püüd vabadusele on üks inimese põhiinstinktidest. Mis see vabadus siis on? Prantsuse „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis”, mis võeti vastu 1789.a. on näiteks öeldud, et vabadus on võimalus teha kõike, mis ei tee halba teistele. Ent kaugeltki mitte igas peres pole naisel sellist võimalust.
Ühel poolusel on paarid, kus mees piirab teadlikult abikaasa vabadust, kartes, et vastasel juhul läheb too minema.
Teisel poolusel on perekonnad, kus mehed elavad oma elu ning lasevad naistel sedasama teha. Kui aga selliste perede naised on õpetatud igal juhul olema head sõnakuulelikud naised, kes on kohustatud…., siis isegi kõige liberaalsem mees hakkab ilmutama ajapikku türanni märke.
Samas võib iga naine saada tagasi oma „õigused”, kusjuures ilma äkiliste võteteta, skandaalide ja tülideta.
Niisiis — operatsioon „Vabadus ilma lahutuseta!”
I samm
Enesest lugupidamine
Pereelu eeldab piiranguid ja kohustusi. Kui hinges valitseb harmoonia, siis see kõik ei sega. Kui aga seda ei ole, hakkame mõtlema tõsistele muutustele..
Kui mees ei arvesta naise seisukohtadega ning ise sellest aru saamata, alandab teda, siis siin on 70% süüdlaseks naine. Oma infantiilsuse ja ebaküpsuse tõttu lubab ta seda. Mehe olemasolu mõte naise elus on kaitsta naist. Vahel ka iseenda eest. Ja nii paradoksaalne kui see ka ei ole, hakkab mees piirama naise õigusi, arvates siiralt, et nii on naisele parem: „Ta on ju ebaküps olend, seetõttu otsustan mina tema eest kõik”.
Seega on esimene samm vabaduse poole iseenda muutmine. Selleks tuleb saada küpseks isiksuseks. Küpsemine aga saab alguse enesest lugupidamisest.
„Loomulikult ma austan ennast! Kas siis võib olla teisiti?”, võib väita.
Ent on palju naisi, kes on siiski endale teadvustanud, et mitte teised inimesed, vaid nemad ise ei austa ennast. Nad ei austa oma välimust, aega, raha, põhimõtteid, isegi oma lähedasi mitte.
Austus on aga see, kui võtad end just sellisena, nagu oled — ilma karmi enesepiitsutamiseta või ülehindamiseta. Just see on võti õnne ja harmoonia juurde.
Ja nii ongi esimene oluline treening igapäevane mantra endale kõval häälel ette loetuna: „Ma austan ennast! Austan! Austan!” Seda tuleb ikka ja jälle korrata. Ning isegi kui vanemad ja ühiskond ei suutnud anda sulle vabaduse tunnet, muudab see mantra sinu käitumist ja mõtteid, muutub ka mehe suhtumine sinusse.
II samm
Realiseeri end naisena
Naine tunneb end vaba ja harmoonilisena, kui võib avada kogu oma naiseliku olemuse. Tema kutsumus pole aga mitte üksnes keeta ja koristada, vaid olla ka pere kooshoidja — emotsionaalne, intelligentne ja positiivne.
Seetõttu on ennast arendav naine rahul nii oma elu kui ka perega. „Eneserealiseerimise” mõiste alla kuulub kõik, mis soodustab isiksuse kasvu ning laseb oma andeid ilmutada. Naisel lihtsalt peab olema hobi — see, mis valmistab talle siirast rõõmu. Olgu selleks siis kulinaaria, makramee, sport või joonistamine…
Sageli hakkab naisele näima, et teda ahistatakse. Seda sellepärast, et tal puudub tegelikult see, millest ta võiks tõelist rõõmu tunda.
Kui aga naine peab endast lugu, siis ei õnnestu tal enam ignoreerida oma andeid ja huvisid — neid lihtsalt tuleb au sisse tõsta.
Ennast realiseerinud naine loob kindlasti midagi kaunist. See on ka see, mille pärast hakkab mees tema üle uhkust tundma ning austama teda kui isiksust, piiramata seejuures tema õigusi.
III samm
Jäta hirmudega hüvasti
Iidsetel aegadel päästis hirm meie esivanemaid ohu eest kiskjate saagiks osutuda. Seetõttu ei väljunud nad koopast ilma põhjuseta, vaid istusid ohutult lõkke soojuses.
Tänapäeval on hirm rudiment, mis segab oma koopast väljumast. Me ise suleme endid hirmu kõrgetesse tornidesse ning ootame otsekui printsessid, millal prints meid päästma tuleb.
Kuid milleks printsil seda vaja on? „Sinu saatus, kallis, ongi istuda nelja seina vahel”. Hirmud on need, mida tegelikkuses ei ole olemas. Ent meie üritame neid kangekaelselt materialiseerida.
Näiteks pelgab naine oma arvamust avaldada, kartes, et mees vihastab. Seetõttu alustab ta dialoogi vingumisega. Ning ta kartused osutuvadki tõeks — mees karjubki ta peale. Naine on aga täiesti kindel, et mees ei taha teda kuulata, ainult karjub.
Järeldus on lihtne: hirmudega tuleb võidelda. Kui nimetad oma hirmu nimepidi, on kergem analüüsida, mida nimelt sa kardad ja kas see on üldse kartmist väärt.
Ilma hirmudeta käitub inimene rahulikult, ta valib parima käitumisviisi ning ütleb välja oma arvamuse nii, et temaga nõustub kes tahes. Isegi oma mees…
