Kas sa elad endale või teistele?
Need tõekspidamised on alatasa konfliktis mitte ainult teineteisega. Võitlus käib ka nende kandjate sisemuses. Ning lepitada neid on võimatu.
Mängi iseennast, kõik teised rollid on juba välja jagatud
Et elada enda jaoks, tuleb alustuseks ennast mõista ja enda juurde jõuda. Enda jaoks elamine ilma eelnevate ülesannete lahendamiseta on võimatu.
Oluline kunst on tunda elust rõõmu. Ent see pole mitte kunst kunsti pärast. Enda jaoks elada võib vaid isiksus, kes on end tundma õppinud, teab oma huvisid, eesmärke ja väärtusi. Ning sellel ei ole midagi ühist levinud olmemõistega „elada endale“.
Deviisi all „elada endale“ varjab end pahatihti üksnes glamuurne tarbimine. See pole isegi mitte rahuldus, vaid pealesunnitud vajaduste küllastatus.
Jaht parima ja luksuslikuma järele vajab palju energiat. Kas poleks siis parem rahulduda vaid piisavalt heaga?
„Glamuurse mõtlemisega inimene on olend, kelle meelest on tarbimine saavutus“ (Prantsuse sotsioloog ja filosoof Jean Baudrillard)
… „Ma olen egoist, kõik minu elus on üles ehitatud sellele — ma mõtlen endast, armastan ennast, armastan kõike. mida teen, kaasa arvatud eksimusi.“ Mõte, et tema ettekujutus iseendast ei pruugi kokku langeda tema tõelise olemusega, ei tule sellisele inimesele isegi mitte pähe. Ülaltoodud näites “armastab“ inimene end oma kitsalt egoistlikus ettekujutuses, ennast tegelikult mõistmata. Ta armastab oma mõningaid füsioloogilisi vajadusi ja psühholoogilisi projektsioone. Oma sellist egoismi demonstreerides näitame me mitte jõudu, vaid jäikust, puudulikkust ja haavatavust. See on püüd säilitada oma vildakas „mina“ iseenda silmis. See takistab omaks võtmast enda isiklikke vigu, kuna siis tuleb ju hakata muutuma. Ning see on hirmutav. Ent, kui ei olda valmis oma vigade eest maksma, siis paraku kipuvad need korduma.
Peab aru saama, et „omad huvid“ ja „kitsalt egoistlikud huvid“ ei ole üks ja seesama. Milles siis seisneb erinevus? Kitsalt egoistlikud huvid on reeglina hetkelised, neis ei ole sügavust ega perspektiivi. Nende all mõistetakse vajadust kedagi või midagi alla suruda. See on selline „võitis — kaotas“ mäng. See tähendab, et „kui mina võidan, elan endale vaid siis, kui teine kaotas“.
Sellisele alfa-isaste mõtlemisviisile on omane soovimatus kokku leppida. Need inimesed on arvamusel, et iga kontakt teistega on omamoodi väikene sõda, mille eesmärgiks on võit. Nende deviisiks on:“ Ronida üles ja sülitada alla“. Just nii saab end eduka inimesena tunda. Selle tulemusel võivad nad muidugi võita väiksemaid lahinguid, kuid sõja nad kaotavad, sest nendest lausa kiirgab koopaegoismi ning keegi ei soovi nendega tegemist teha.
Tehtud heategu sellega tavaliselt ei lõpe
Kuidas on siis eluga teiste jaoks? Elada üksnes teistele tähendab reeta omad huvid ning koguda endasse solvumist. Sest siis jääb ju alati alles reaalne võimalus kunagi hiljem öelda: „Ma elasin sinu jaoks, tähendab, sa oled mulle võlgu“. Elamine kellegi teise jaoks tähendab pidevat võlgu andmist, siis aga solvumist, et seda võlga sulle ei tagastata. Kui juba midagi teha teistele, siis mitte nende pärast, vaid ikkagi enda pärast.
Inimese otsese aitamise asemel võib aidata tal luua tingimusi ning näidata kätte tegutsemise variandid koos nende tagajärgedega. Ent öelda talle: „Tee nii, nii ja nii“ — see on juba tema ellu sekkumine ning vastutuse võtmine enda peale.
Inimestelt tänu ootamist selle eest, et sa elad nende tarvis, võib iseloomustada kui tehingut. Sina teed midagi inimese heaks ning oled arvamusel, et tema peab samuti millegi heaga tasuma. Kui seda ei juhtu või jääb tasu kesiseks, hakkad arvama, et sind on petetud. Jah, suhetes on võimalikud tehingud ning ka kompromissid. Samas on oluline, et need tehingud oleksid ausad, kompromissid aga vastastikku aktsepteeritavad.
Tehtud heategu sageli sellega ei lõpe. Sellesse ei suhtutagi kui heateosse. Kas siis saab olla oma vanematele tänulik laps, kes tahtis saada muusikuks, temast tehti aga kõrgesti tasustatav pangatöötaja, sest ema oli arvamusel, et muusiku elukutse pole mingi elukutse?
Meie vanaemad ja vanaisad elasid meie vanematele, meie vanemad aga meie jaoks. Meie arvame, et peame elama oma lastele. Selle tulemusel ei ela ega ole elanud mitte keegi enda jaoks — vastavalt oma eesmärkidele ja oma huvidele.
Kui inimene ei ela kooskõlas oma eesmärkidega, siis muutub ta varem või hiljem närviliseks ja agressiivseks. Tuleb välja, et deklareeritud ja praktiline ohverdamine pole meie lastele vajalik. Neid kasvatab meie eeskuju ja meie käitumine, sealhulgas ka paraku närvilisus ja agressiivsus.
Ent ka elu „enda jaoks“ ei tähenda veel, et mitte iialgi ei tehta midagi teiste inimeste hüvanguks. See tähendab lihtsalt, et ei tehta nende pärast, vaid iseenda sügava veendumuse pärast.
Siit tõusebki veel üks oluline probleem. Et enda jaoks elada, tuleb end tundma õppida, mitte põgeneda enda eest, olles pidevas tormamises, et näha veel üht palmi ja veel üht kaamelit või kuulata alalõpmata muusikat või vaadata telerit vms.
Allikas: psihhologija, november 2013
