Kas sina koliksid oma mehele maale või hoopis teise riiki järele?
Ühel hetkel jäi kõrv peatuma järgmisel vestlusel:
Blondiin: „Oh, ma olen sellest suurest linnast nii tüdinud, tahaksin tagasi maale elama minna.“
Brünett vastu: „No aga linna lähedal on ka elamispindu, isegi odavamad kui linnas sees. Kuigi siis tuleb arvestada, et sul läheb autosõidu peale raha, nii et kokkuvõttes tuleb isegi kallim vist.“
Blondiin hädaldas seepeale edasi: „Ei no see pole päris see, ma olen kohe sellest suures linnas töötamsest ka nii väsinud. Tahan mingisse väiksemasse linna minna. Näiteks Pärnusse, oleme mehega sellest ka rääkinud. Suur linn on ikka nii tüütu. Inimesed sebivad ja palju aega läheb ühest kohast teise minekuks, vahemaad on pikad“.
Ühel hetkel taipasin, et ta jutt käib mulle närvidele, pakkisin asjad kokku ja läksin ära. Arvasin esiti, et põhjus oli lihtsalt selles, et olin segatud võõrasse lärmakasse vestlusesse, kuid hiljem sain aru, et mind häiris hoopis teema.
Ka mulle meeldib nii Eestis kui mujal aega veeta väikelinnades. Metropolid on toredad ja võimalusi täis, aga tõeliselt puhkan ma väikelinnas. Ometi ei taha ma sinna elama kolida. Miks? Noortel on väikelinnas raske oma karjääri alustada. Kui juhtub, et saadki hea töö, siis jääd sinna aastateks, sest rohkem tööandjad selles piirkonnas ei ole. Organisatsiooni juht teab seda ning tal on su üle võim. Lisaks, tööd saab ainult tutvuse kaudu ja palgad on mõne ameti puhul ehk poole väiksemadki, elamispinnad aga väga palju odavamad ei ole. Tõsi, autot ei ole väikelinnas vaja, aga ka Tallinnas saab ilma hakkama.
Mul on mitmeid tuttavaid, kes on pärast ülikooli lõpetamist väikelinna läinud. Kuid enamik neist tunnistab, et mõtleb aeg-ajalt suuremasse tagasi kolida. Just töö tõttu, sest samas kohas tuleb piir ette, hakkab igav ning valikuvõimalust teise kohta minekuks ei ole. „Eks me siin laste pärast oleme,“ tunnistas väikelinnas elav sõbranna. „Suures linnas me endale aiaga majaga lubada ei saaks. Ja kooli saab jala minna,“ rääkis ta. Samas, kui teise lapse saanud sõbranna emaduspuhkus läbi saab, siis vanasse töökohta ta tagasi minna ei taha. Uut aga kusagilt leida ei ole. „No mees sai siia töö ja kuna armastus oli suur, otsustasin järele tulla. Ega ma kahetse, omamoodi mõnus on ka. Kuigi väljakutsete vähesus nüristab aeg-ajalt.“
Mul on suur respekt kõigi tuttavate vastu, kes on väiksesse linna läinud ja püüavad seal elu edasi arendada. Kindlasti on nende lastel toredam kasvada hubases väikeses linnas kui müraga ümbritsetud kahetoalises korteris. Mina ise aga enda tööst loobuda ei suuda. Suurlinna müraga olen peaaegu harjunud ning tegin endaga kompromissi, et püüan võimalikult palju vabast ajast veeta vaiksemas kohas kui Tallinn. Siiani on töötanud.
Samas aga otsustasin, et kui mees, kellega koos olen, peaks minema kuhugi mujale linna tööle, lähen kaasa ainult siis, kui mul seal ka endal midagi teha on. Selle põhimõtte nahka läks ka üks suhe. Tunnen siiani, et tegin õigesti. Mees kolis mõneks ajaks Rootsi ja kutsus mind ka kaasa. Mul ei olnud seal midagi teha. Ta töötas väikelinnas, kus ei olnud isegi ülikooli. Oleksin jäänud lihtsalt tema seltsidaamiks. Asi ei olnud niivõrd rahas, kuivõrd eneseteostuses. Mul ei oleks midagi olnud ka lihtsama töö vastu, aga kui selle riigi keelt ei valda, siis paljudesse kohtadesse tööle ei võeta. Kui peaksin selle valiku tegema täna, teeksin samamoodi.
Samas olen teadlik, et kui paaril on lapsed, tuleb teha teistsuguseid valikuid. Siis ei puuduta otsus ainult mind, vaid kogu pere heaolu. Seega saan aru ka neist paaridest, kes otsustavad veidi karjäärist ohverdada, et lapsed saaksid kasvada paremas keskkonnas.
Kõigile aga, kes suurlinna kiruvad, soovitan enne järele mõelda, et kas siin ikka on nii halb elada kui tundub. Ehk on asi hoopis väiksemates asjades, konkreetses töö – või elukohas ning probleemi laiendatakse tervele linnale. Kui aga vastus on ei, kogu linn on sobimatu, siis tuleb vingumise asemel maale kolida. Pea igale poole oodatakse noori tagasi ning kindlasti leiab seal rohkem rahu kui suures linnas.
