Kas sõprus segab armastust?
Hea abielu põhineb oskusel olla sõber, kirjutas Nietzche. Kas see siis tähendab, et sõprus partnerite vahel on paari pika kooselu tingimus?
Nii see on. Kui ei ole sõprust, siis jääb vaid seks, lapsed ning kodune majapidamine, so formaalsed korterinaabrite suhted. Sõprus on aga oskus vestelda, ühised huvid, toetus, teise inimese olemasolu meie elus. Ilma sõpruseta on abielu võimatu.
Kui seksuaalsust peetakse tänapäeval vajalikuks tingimuseks paari loomisel, siis lähedustunne ja usaldus saavutatakse järkjärgult, nii nagu see toimub ka suhetes sõprade vahel. Kui asi oleks üksnes füüsilises armastuses, siis võiks ju piirduda lihtsalt lühiajaliste sidemetega, märgib prantsuse seksuoloog Ghislaine Paris.
Rohkem seksi?
Sageli peetakse armastust ja sõprust teineteist välistavateks tunneteks. Ajakirjad annavad nõu, kuidas lahkuda sõpradena, kui armastus on otsa saanud. Suhete alguses puuduvad sageli sõbratunded. Selleks tuntakse ju teineteist liiga vähe. Meid valdavad isiklikud fantaasiad — kujutlusvõime loob ideaalse partneri kuju. Tahame teda omada, nähes temas seda, mida näha tahame. Meid ei huvita, milline ta tegelikult on. Kõik on alles ees: teineteise tundmaõppimine, andestamine, avanemine, kokku leppimine… ja nostalgilised mälestused aegadest, mil seksuaalsus oli tipus ning selleks ei olnud tarvis pingutada.
Alustanud romantilisest kirest on partnerid puhuti mures, kas sõpruse arenemine ei tekita suhetes mitte jahenemist. Ometi on need hirmud alusetud. Tegelikult on suures armastuses palju egoismi. Partnerid igatsevad omada, võita teist endale, isegi allutada endale. Nende vahel tekib võitlusmoment — osaliselt mänglev, osaliselt reaalne. Sellist erootilist armastust võib sõprus tõepoolest segada, kuna viimases on rohkem tahtmist anda, hoolimist, omakasupüüdmatut teenimist. Kõige enam aga hakkab segama harjumus, kui partnerid muutuvad ettearvatuteks ega üllata enam teineteist millegagi.
Sageli segame armastuse ära emotsiooniga, mis tagab meile millegi uue avastamise. Jah, muidugi ei löö süda aja möödudes enam nii tugevasti. Ometi ei tähenda see veel, et armastus on hakanud kustuma. Esimeste päevade palavikuline erutus ei saa igavesti kesta. Vastasel juhul kaotame jõu. Suhted muutuvad rahulikumaks, kaob hirm teist kaotada. Samas ei tähenda see veel, et iha on kadumas.
Vahel on nii, et need, kes üritavad pidevalt kirge tunda, pole veel õppinud teineteist tundma. Omamata võimet rajada harmoonilisi suhteid, leiavad „mässajad”, et teised on igavad. Neid võluvad tugevad, isegi hävitavad tunded. Andmaks neile hoogu juurde, tekitavad nad konflikte ja tülisid. Nad provotseerivad armukadedust või siis vahetavad sageli partnereid.
Ülaltoodust võib järeldada, et seks ilma sõpruseta on lühiajaline projekt. Miks siis ikkagi ei anna meile rahu mõte sellest, et seksuaalsus lahustub sõpruses?
Vähe seksi, palju sõprust.
Tänapäeval pööratakse seksuaalsusele liialt suurt tähelepanu. Eesmärk polegi ju selles, et seksida kindlasti iga päev, vaid selles, et elada kooskõlas on ihadega ning otsustada iseseisvalt, milline koht meie elus peab kuuluma seksile.
Nii nagu pole olemas ühesuguseid inimesi, pole ka olemas ühesuguseid paare. Mõned asetavad esikohale ühed, teised teistsugused väärtused. Ning isegi kui armatsevadki harva, ei tunne nad end kõrvalejäetutena. Vahel juhtub ka nii, et sõpruse taha peidab paar oma soovi vältida seksuaalset kontakti. Enamasti on need sellised partnerid, kes kardavad oma seksuaalsust ning ühinevad ühises hirmus.
Ilmselt tuleb igal paaril eraldi — katse-eksituse meetodil — välja selgitada oma suhete tagamaad ning otsida seda tasakaalu tundelisuse ja sõpruse vahel, mis muudab suhted harmooniliseks.
Elav tasakaal
Suhetes on olemas nii tõusud kui ka langused, suuremate või vähemate tunnete perioodid. Tegelikult vajame ühelt poolt mugavust ja kaitstuse tunnet, mida pakub sõprus, teisalt on vajalik ka erootika, mis kätkeb endas rohkem liikuvust, ootamatust ja korratust. Ning me kõik üritame leida tasakaalu nende kahe pooluse vahel.
Ent, kui suurendada paari vastastikust kindlustunnet, kustutame ehk samaga kire lõkke?
Keeldudes aga sõprusest kire kasuks, ei saa me ikkagi garantiid, et meie suhted kestavad kaua. Rasedus, lahkumised, suured koormused või probleemid tööl — paar läbib elu jooksul perioode, mil kire jaoks pole vajalikke tingimusi. Ning suhteid ähvardab purunemine, kui pole olemas teisi tugesid. Sellisel ajal peavad partnerid sidet, ilmutades teineteisemõistmist ja tähelepanu teise tunnete vastu, valmidust tulla appi. Kui raskused on selja taha jäänud, saavad nad taas pöörduda kergemate — mänguliste — suhete juurde. Kui aga ei ole sõprust, ei pruugi partnerid nendes rasketest olukordades vastu pidada.
Sõbratunded võivad saada seksuaalsuse liitlasteks. Seksis on alati olemas kübeke „loomalikke” tundeid. Seetõttu on tähtis usaldus partneri vastu ja teadmine, et teine meid ära ei kasuta. See on eriti oluline naiste jaoks, kes vajavad kaitstuse tunnet, et anduda naudingutele.
Sõprus annab meeldiva emotsionaalse fooni, mille taustal saame luua erootikat. Oleme võimelised teadlikult säilitama ja taaslooma olevikus elemente, mis olid tüüpilised suhete algusele — lähedus, koketsus, mängulisus… Oskame hoida üleval huvi teineteise vastu. Vahel distantseerume, andes teineteisele puhkust, vahel jälle organiseerime innustavaid episoode. Hüppame üheskoos langevarjuga, lendame deltaplaanil, tantsime või laulame… Ning üleminek lähedusele saab olema loomulik ja rõõmus.
Kui kummalgi partneril on tunne, et paaris osalemine teeb temast parema inimese, siis säilivad nii sõbrasuhted kui ka kirg.
Ning sel juhul ei ole see ei sõprus ega ka mitte seks, vaid midagi palju enamat, mis kahte inimest ühendab.
Võimalik, et just seda me nimetamegi armastuseks.
Allikas: Psihhologia
