Kas truudusetus võib paarisuhte päästa?
Kui esimene, suur armumine on möödas ning tulised tunded jahtunud, ei taheta siiski kõigele käega lüüa. Ei soovi ju keegi lasta oma perel kaardimajakesena kokku variseda. Mehesse enda kõrval ollakse kiindunud selle sõna kõige üllamas tähenduses. Hinge hiilib aina suurem rahulolematus, aga sel ei lasta apaatselt hävitustööd teha. Väike “lepingurikkumine”, põgus kõrvalehüpe, miks mitte? Kui see aitaks taastada kirelõõma, eelkõige muidugi sinu enda, aga samal ajal ka suhte oma… Kui see täidaks sinu vajadusi sind kõigest ilma jätmata…
“Vahel on suhte päästmiseks vaja võtta armuke,” lausub Teddy Truchot, kes on sellele kreedole rajanud tõelise kommertsedu. Eelmise aasta detsembris loodud internetisaidil Gleeden.com sobitavad omavahel tutvusi vaid abieluinimesed. Saidi kasutajate hulk kasvab igas kuus 3000 võrra. Registreerujateks on mehed ja naised, kellele pakutakse “ununenud rõõmude, nagu uued kohtumised, flirt ja võrgutamine, elluäratamist”, põgusaid tutvusi ilma igasuguse keerutamiseta. Aga armumise eest ei ole ju võimalik end kaitsta… Just siin oht varitsebki.
Üks kerglane afäär lubaduste ja lootusteta võib muidugi anda äravajunud suhtele uut hingamist, kuid kes garanteerib, et see suhe niisuguseks jääbki, et see enda kiiluvees ka kõike muud kaasa ei vii? Alljärgnevates lugudes näeme selgelt, kuidas nii mõnigi naine tunnetega võitleb ja tulega mängib, püüdes kontrollida kontrollimatut. Kaua see õnnestub? Seda küsivad nad endalt kõik. Oma sisemuses tunnevad nad liigagi hästi, et nende paarisuhte säilimiseks pole erilisi väljavaateid. Kes on süüdi? Muidugi mitte nemad ise. Ega ka mitte nende väike seiklus. Sest kui truudusetus ei pruugi lagunevat suhet päästa, ei pruugi see sellele ka lõplikku hoopi anda. Purunev suhe on olnud habras juba pikka aega. Truudusetus on vaid sümptom, see on mõra, läbi mille võib kõik minema voolata. Kui mõnel paaril õnnestub tänu sellele suurest tardumusest ärgata ja oma suhtele uut elujõudu anda, seda parem. Aga paljudel juhtudel see vaid aeglustab lahkukasvamist, aitab lõppu edasi lükata. Kõige suurem kasutegur on seega selles, et paar hakkab endale küsimusi esitama, oma vastupidavust proovile panema. Ja kui ei õnnestugi päästa suhet, aitab see meil päästa iseennast — vangistusest.
Kätlyn (43), 3 lapse ema
“Mõistan, et saan selle iha tõttu kõrvetada…”
“Ma räägin lühidalt: olen abielus, mul on kolm last ja armuke, kellel on naine ja omakorda kolm last. Olen alati teadnud, et temaga kohtudes mängin tulega (pean tunnistama, et mu armuke on ühe minu sõbranna abikaasa). Kui me esimest korda suudlesime, mõistsin, et see kirg maksab ükskord valusalt kätte, aga me veensime endid, et see on iha, mitte armastus. Ei minul ega temal ole tahtmist oma praeguse elukorraldusega riskida. Me ei taha oma kaasasid ega lapsi kannatama panna. Aga hirm painab meid siiski pidevalt ja seepärast hoiame aeg-ajalt distantsi, kui tunded võimust võtma hakkavad. Mõnikord on see raske, kuna iha on vastastikune ja me tahame elada täiel rinnal. Ja samadel põhjustel on see ka lihtne: vastastikku kehtestatud piirangud on kestvuse garantii. Lõpuks tunnistasin endale: ma armastan seda meest. Samas pidin tõdema, et oma mehe vastu tunnen ma midagi sootuks teistsugust. Kas see on valetamine, kui ma sellele olukorrale lõppu ei tee? Ma kardan liiga palju praegust elu kaotada: kaotada oma mehe usaldus, laste austus, sõbranna. Minu elu tasakaal sõltub pidevast tasakaalutusest. Mu süümepiinad on kohutavad. Samas tunnen ma harvu, kuid täiesti vapustavaid õnnehetki.”
Sonja (41), 1 laps
“Ma sulan ta käte vahel, ja muud ma temalt ei soovigi.”
“Viisteist aastat tagasi abiellusin endast palju vanema mehega, kes praeguseks on 65-aastane. Kui ta mind kallistab, tunnen, et olen kõige eest kaitstud. Ta on meie pojale suurepärane isa. Mündi teine pool on see, et juba kolm aastat pole tal libiidot enam ollagi. Aga varem oli just seks meid ühendav tegur. Me ei seksi enam eriti tihti ja kui see ka juhtub, on mul alati ebameeldiv tunne, et ta pingutab lihtsalt minu meeleheaks. Ma ei hülga teda mingil tingimusel, kuna armastan teda väga. Aga et säilitada suhtes tasakaalu ja rahuldada oma vajadusi, on mul juba kaks aastat armukesi olnud. Need suhted on kestnud mõned kuud. Kõige hiljutisem on üks noor, väheke luuseri tüüpi mees, aga väga kena ja voodis super. Ta paneb mu värisema, ja muud ma temalt ei soovigi. Ma ei sekku tema ellu. Eelmisel aastal olin sunnitud maha jätma ühe teise mehe, kes oli lõbus, haritud ja kena. Kui ta palus, et ma temaga puhkusereisile sõidaksin, sattusin paanikasse ja lõpetasin selle suhte. Kannatasin tõelise armuvalu all, ihuüksi, kuna ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi — ma ei tahtnud oma meest sarvekandja rolli panna. Pärast seda lugu on mul reegel, et ma ei veeda ühtegi ööd kodust eemal. Kui ma astun üle armukese läve, olen armuke, ja kui ma sealt lahkun, olen jälle abikaasa. Ma arvan, et mu mees ei ole rumal. Usun, et ta teab, et saan oma tasakaalu armukestelt, ja ta lepib sellega.”
Nadja (39), kaks last (7 ja 11)
“Jah, minu naiselikkus on endiselt alles.”
“Alustasin iseseisvat elu 20-aastaselt. Leidsin hiilgava mehe, kellesse olin pööraselt armunud, ja me kolisime välismaale. Viisteist aastat hiljem, olles abielus ja kahe lapse ema, oli minu elu meeldiv, aga miski minus oli uinunud. Mu mees suhtus oma töösse ja reisidesse kirglikumalt kui meie armuellu. Seksisime üha harvemini ja mis kõige hullem, ma isegi ei igatsenud enamat. Aga meie pere liitis meid tugevalt kokku. Ent mu ema puhus söed lõkkele — päeval, kui ta minult küsis, mis minuga lahti on, sain nagu elektrilöögi. Tema arvates olin ma 35-aastase naise kohta täiesti hall ja lössis. Ta viis mu peegli ette ja ütles: “Vaata ennast, sa oled ju ilus, aja pea püsti, leia endale sõpru, käi väljas…”
Kohe, kui ema ära sõitis, helistasingi ühele sõbrannale, kes käib sageli väljas. Juba pärast meie esimest öist lõbutsemist võisin tõdeda, et emal oli õigus. (Naerab.) Tundsin, et ma meeldisin meestele endiselt. Pärast paari juhuslikku seiklust kohtusin kellegi tõeliselt huvitavaga. See oli midagi erilist. Tundes end küll veidi arglikuna, avastasin enda jaoks uuesti vanad harjumused: kitsad seelikud, seksika pesu, kõrged kontsad… Hakkasin väga kiiresti seda topeltelu nautima: oma armukese käte vahel olin naine, kodus aga ema ja abikaasa. Kasu tõusis sellest kõigile, kuna hakkasin jälle naeratama ja elust rõõmu tundma. Ainuke aga oli see, et mu armuke oli vallaline, ta tahtis aina enamat ja ma armusin. Ja siis algas tõeline õudusunenägu… Juhuse tahtel kolisime me koju tagasi ja ma jätsin oma salaarmukese maha. See tegi väga haiget. Aga ma jätkasin oma pahelist elu ka siin. Minu eesmärk on säilitada oma pere habras tasakaal ja mitte lasta kõigel õhku lennata! Minu praegune lahendus seisneb järgmistes valikutes: esiteks, leida abielus mehi, kellega ei räägita armastusest ega tulevikust; teiseks, pidada mitut armukest korraga, käituda nagu mehed (naerab): siduda end vaid meeldivate kehadega. See pole lihtne. Aga olen täheldanud, et kui üks armuke on ohtlik, siis asi muutub palju mängulisemaks, kui neid on vähemalt kaks. Siis ei ole nii kerge pead kaotada. Praegu ma nii teengi, kohtun meestega ilma põdemata. Kuniks see võimalik on…”
“Leidke julgus probleemid selgeks rääkida!” Kas truudusetus on sage nähtus?
Vastab psühholoog Heli Viira
Abielurikkumine pole midagi uut — seda on esinenud hallidest aegadest alates, iseasi kui palju sellest avalikult räägitakse. Seega võib tunduda, et mida aeg edasi, seda rohkem lahutatakse. Tõepoolest, statistiliselt on truudusetuse protsent abieluinimeste hulgas viimaste aastatega järsult tõusnud. Väidetavalt on 30–60 protsenti abielus ameeriklastest vähemalt korra elus truudust murdnud ja abielurikkumine alla 30-aastaste hulgas on muutunud järjest tavalisemaks. Statistika järgi on mehed suuremad abielurikkujad kui naised, ent mida iseseisvamalt ja majanduslikult kindlustatumana tänapäeva naine end tunneb, seda suurema tõenäosusega on ta valmis kõrvalsuhet alustama. Tihtipeale kohtame me oma ideaalmeest alles pärast abiellumist, eriti siis, kui leivad on ühte kappi pandud varajases nooruses.
Kindlasti on võimalik kooselu jätkata ka pärast kõrvalsuhte avastamist, aga sellel on mõtet vaid siis, kui mõlemad pooled selleks tõepoolest valmis on. Partneri pettusest teada saamine on hullem kui külm dušš; esimesele ehmatusele järgnevad tihtipeale viha, masendus, häbi, suutmatus kontsentreeruda, painajalikud mõtted ja abikaasa iga sammu närviline jälgimine. Kuna emotsioonid on laes, ei suuda partnerid enamikul juhtudel oma purunenud suhet rahulikul moel selgeks rääkida. Sellepärast soovitaks enne radikaalsete otsuste tegemist kõigepealt pisut aeg maha võtta ja lasta olukorral settida. Võimaluse korral tasub otsida erapooletu abi, kes oskaks ära kuulata ja haiget saanud tundeid ohjata.
Esimesest ehmatusest üle saanud, järgneb kõige raskem osa: usalduse taastamine ja suhte parandamine. Kahjuks on igal kõrvalhüppel alati siiski mingi põhjus, kuid sageli ei taheta seda endale tunnistada, kartes, et see toob kaasa veelgi rohkem probleeme. Ent probleemi tõelist olemust varjates ei ole võimalik seda lahendada. Sellepärast peaksid osapooled kindlasti leidma endas julguse omavahelised suhted AUSALT läbi arutada. Juhul kui tahetakse koos jätkata.
Küsimusele, kas pärast pettuse avastamist abielu jätkata või suhe lõpetada, ei ole ühtset vastust. Mis edasi saab, on iga partneri ja paari enda otsustada. Tihtipeale on sellised kõrvalsuhted heaks indikaatoriks näitamaks, millest me tegelikult puudust tunneme ja mida kõige rohkem oma kooselus hindame. Kahjuks leiavad abielurikkujad tihti, et lihtsam on alustada uue partneriga kui teha vigade parandust endise kooseluprojekti kallal. Kui aga on otsustatud kokku jääda, peavad mõlemad pooled koos suhte taastamisel vaeva nägema. Iga suhe on täpselt nii täiuslik, kui me seda ise ette kujutame. Mida ausamad partnerid teineteise vastu on, seda paremini saab probleeme ennetada ja on väiksem võimalus haiget saada. Keegi ei saa garanteerida, et uus suhe on probleemivaba. Seda enam, kui vanad lahendamata probleemid uude suhtesse kaasa võetakse. Sellepärast soovitaksin mitte kiirustada ja enne uut algust analüüsida, mis valesti läks ja kuidas uus elukorraldus välja nägema hakkab.
