Kiida lolli, loll rabab
Kolmekümnenda eluaasta kanti Leaanika pingutas uude töökohta asudes palju, et võidelda endale kätte usaldusväärse ja vajaliku inimese positsiooni. Ta tegi ületunde, võttis sageli tööd koju kaasa ega öelnud kordagi ära, kui keegi tema poole abipalvega pöördus. Pingutused kandsid vilja. Paljud kolleegid olid meeldivalt üllatunud, et Leaanika on nii abivalmis. Mõned panid küll pahaks seda, et Leaanika sageli teiste tööd kritiseeris ja pidevalt sellest rääkis, kuidas asjad tema meelest olema peaksid. Ent preili kõiketeadja imago ei takistanud kolleege nägemast, et Leaanika tõepoolest pingutab.
Ajapikku aga muutusid kolleegid Leaanika suhtes irooniliseks: no mis ta ikka nii väga viskleb. Kisa on rohkem kui villa, leidis nii mõnigi. Leaanika aga märkas omakorda, et töökaaslased kipuvad teda ära kasutama: ülemus jättis ületundide eest suusõnal lubatud tasu maksmata, üks töökaaslane palus sageli ennast pisiasjades asendada, teine aga lükkas tema kaela ülesandeid põhjendusega, et Leaanika on ju nii hea tegija ja saab nendega kõige paremini hakkama.
Nimelt see “sina saad sellega kõige paremini hakkama” oli Leaanika jaoks võlusõna. See andis talle tunde, et teda organisatsioonis tõepoolest vajatakse ja hinnatakse. Kiitus oli see liikumapanev jõud, mille kogemise nimel naine nii palju pingutas. Ja peagi tabasid kõik selle ära: kiidame Leaanikat, las tema teeb — ja küll ta juba teeb, kui kiidetakse.
Paraku jäi kiitus aga sageli ka tulemata ja üha sagedamini langes Leaanika masendusse. Ma teen ju nii head tööd, miks nad ometi seda ei märka? Mul on ometi kõige paremad ideed ja lahendused, kuidas nad sellest enam aru ei saa? Miks nad mind nii vähe kiidavad, põhjust on ometi rohkem kui küll? Nii paljud lorutavad siin lihtsalt niisama, joovad kohvi ja vahivad ringi, miks ülemused seda küll ei näe?
Kiitus oli Leaanika jaoks nii tähtis, et kui ta seda parasjagu ei saanud, siis tundis ta ennast nii nagu mõni teine inimene janus või näljas. Peagi asus Leaanika ise ennast kiitma või kõneles oma saavutustest teistele kiita saamise eesmärgiga. Seda pidasid töökaaslased juba hoopiski naljakaks. Sest eks pingutanud ju nemadki. Aga mis sest ikka siis kogu aeg rääkida, selle eest ju palka makstigi.
Kiitus on ohtlik relv
Aastakümneid on rakenduspsühholoogia kiituse jagamist õpetanud. Olge kiitusega helde, tunnustage, näidake välja oma heakskiitu ja väljendage oma rahulolu, kui kellegi tegutsemisega on põhjust rahul olla: seda oleme me kõik mõnest kättesattunud suhtlemisõpikust lugenud. Paremad neist rõhutavad, et kiitus toimib ainult siis, kui see on siiras: kui te ikka neid häid sõnu, mida te kuuldavale toote, tõsiselt ei mõtle, siis need ei toimi.Sellised nõuanded rajanevad eeldusel, et meie käsutuses on vahendeid panna kedagi tegema oma tahtmist: kui meie käitume teatud viisil, näiteks kellelegi heldelt tunnustust jagame, siis võime suure tõenäosusega eeldada, et ta teeb seda, mida me soovime. Eriti veel siis, kui meil õnnestub kiidetavat uskuma panna, et tegelikult hoopis tema ise soovib seda teha.
Niisugune arutluskäik omakorda põhineb eeldusel, et inimene on see, mida ta teeb ja kuidas ta käitub. Ja tõepoolest: suur hulk inimesi määratleb ennast selle kaudu, mida nad teevad. Nad hindavad ennast oma tegevuse tulemuste kaudu ja leiavad, et nii peaksid neid hindama ka teised. Harva mõtlevad nad sellest, kes nad on. — Sellised inimesed on tegelikult suures ohus, sest kui neil mingil põhjusel kaob võimalus tegutseda alal, mille kaudu nad ennast määratlevad, võib nende enesehinnang katastroofiliselt langeda ning nad ise emotsionaalselt täiesti kokku kukkuda.
Tegutsemisele ja käitumisele suunatud hindamine ongi see, mis teeb kiituse võimalikuks ning ühtlasi võimsaks enesehinnanguga manipuleerimise relvaks. Mida kõikuvam enesehinnang loomu poolest on, seda altim on inimene kiitusele. Kiitus võib muutuda narkootikumiks, kui enesehinnang kõigub määratutes amplituudides — siis osutub kiitus selleks väliseks tasakaalustajaks, mille kaudu inimene ennast emotsioonide segadikust jälle üles leiab.
Inimese tähtsaim tunnustaja on tema ise
Ent tasapisi on ka psühholoogid — täpsemini küll osa neist — helde kiitmise vajaduses kahtlema hakanud. Liiga sageli osutub kiitus oma tahtmise saamise vahendiks. Ja nii ongi osa psühholooge hakanud lähtuma eeldusest, mida tasakaalukamad inimesed juba ammugi intuitiivselt tunnevad: tegelikult ei hinda me inimesi ju mitte selle järgi, mida nad teevad, vaid selle järgi, mis ja kes nad on. Varem oleks väidetud, et see kehtib ainult lähisuhetes: mehe ja naise, vanemate ja laste, sõprade vahel. Ent ometi on enamik meist kogenud, et see toimib isegi töösuhetes. Uusi töötajaid valides püüab ettevõte ikka teada saada, missugune on võimalik uus töötaja n-ö inimesena, ja just see on otsustav, kui on valida kahe CV ja oskuste poolest võrdse kandidaadi vahel. Ja tihtilugu on see, “mis inimene ta on”, tähtsamgi kui haridus ja oskused.
Inimesed, kes väärtustavad ennast ise selle kaudu, mis nad on, pole iial kiituse suhtes kuigi altid. Nad teevad eksimatult vahet odava manipuleerimise ja tõelise tunnustuse vahel ega lähe liimile, kui keegi püüab kiitust tarvitades neid ära kasutada. Seevastu need, kelle jaoks seisneb elu ja õnn tegemises, kalduvad sagedamini ootama ja ka tungivalt vajama positiivset tagasisidet ning leppima kergemini sõnalise kiitusega, mille nad on enda arvates ära teeninud — olgu see siiras või mitte.
Mida kindlam on inimene oma võimetes ja vajadustes, seda vähem ta ennast teistega võrdleb. Ja mida vähem inimene ennast teistega võrdleb, seda vähem vajab ta teiste tunnustust. Paljudele meist on oskus ise ennast tunnustada looduse poolt kaasa antud. Teistel jääb üle seda õppida. Mõne jaoks võib oskus ise ennast tunnustada saada tõeliseks eneseleidmise teeks.
Ja küllap on kiitusega nagu kõige muugagi siin elus: kuni me seda tuliselt ja kiivalt taotleme, on ta visa tulema. Millegipärast ei taha teised inimesed meile anda seda, mida me tungivalt nõuame, olgu siis valjuhäälselt oma tahtmisi teatavaks tehes või pahaselt vaikides. Kui me aga oleme endaga ise rahul ja oma võimetes kindlad, tuleb siiras ja ehe kiitus meie juurde, ilma et me selle kogemise nimel pingutama peaksime. Iseasi küll, kas meil siis seda enam eluliselt vaja ongi.
