Just nii on juhtunud minu suhtega. Oleme mehega koos elanud umbes kolm aastat ning enda arvates on meie vahel kõik iseenesest korras. Käime mõlemad tööl, teenime normaalselt — maksud saavad makstud ning raha jääb üle ka väikeseks meelelahutuseks ning aegajalt garderoobi uuendamiseks. Voodis pole ka siiani probleeme tekkinud. Ainus, mis mind veidi häirib, on meie kodused õhtupoolikud.

Tihti tuleme töölt koos koju, käime vajadusel poes ning püüame õhtusöögiks midagi maitsvat leida. Tavaliselt lõpeb see aga nii, et tuppa astudes heidab mees üleriided seljast, viskab end diivanile ja avab arvuti. Mina teen süüa, mille valmides olen juba ka enda rüperaali kaane tõstnud ning einet naudimegi mõlemad teine teisel poole ekraani. Vahel harva on olukord ka vastupidine — mehel tuleb tuju ise midagi head valmistada ning mina ei oska oodates muud peale hakata kui ikka Internetti sukelduda.

Taustaks mängib tavaliselt küll ka televiisor, kuid harva tuleb sealt midagi, mis kumbagi meist huvitada võiks. Võite ju imestada, mida on terve õhtu arvutis teha, kuid sageli lahkun töölt veidi varem, teades, et õhtul on mul nagunii aega oma asjad ära lõpetada. Erinevad suhtluskanalid aitavad sõpradega ühenduses olla, lisaks loen päeva jooksul ajapuudusel kahe silma vahele jäänud uudiseid ja blogisid ning tihti veedan aega ka erinevates netipoodides šopates. Ilmselt teeb minu teine pool samal ajal umbes sama.

Tõsi — on õhtuid, mil ma leian, et see pole päris eluterve. Seda eriti siis, kui taipan, et me pole jälle vähemalt kaks-kolm kuud kahekesi koos teatris käinud või väljas õhtust söömas. Nädalavahetuseti veedame küll sõpradega aega, käime kinos jne, kuid see pole päris sama. Lisaks olen vahel päevast nii väsinud, et silmad hakkavad paljast ekraani nägemisest juba vett jooksma. Kui siis mehele ütlen, et äkki püüaks täna arvutita läbi saada, on tal just sel õhtul vaja mõni tähtis tööasi korda ajada. Vahel on väike näägutamine ka asja ette läinud ning saan meid kahekesi laua taha küünlavalgel õhtust sööma, kuid siis me nagu ei oskakski enam kahekesi midagi peale hakata. Kuidagi kummaline on teineteisele lihtsalt silma vaadata ning ükski jututeema ei tule korraga meelde. Piilume mõlemad üle õla teleka poole, mis muidu eriti huvi ei paku.

Kummaline olukord, ma tean, kuigi tihti naudin ise ka seda rahulikku meeleolu ja õhtust aega enda jaoks, mil saan rahulikult Internetis surfata. Siiski närib mind kahtlus, et kuskil oleme midagi valesti teinud ja teised paarid naudivad kahekesi olemise aega ka kuidagi teistmoodi. Veel meeldivamalt.