Kohtingutel käiv naine on nördinud, sest ta on küll meeste seas populaarne, aga ükski neist teda ennast ei köida: raskelt tuleb see õnn...

Naisteka foorumis jagab oma kogemust ja küsib nõu üks naisterahvas, kes toibub keerulisest lahkuminekust ja käib aktiivselt kohtingutel. Ükski neist meestest teda aga tõsiselt ei köida ja ootamatult armus ta hoopis suhtes olevasse mehesse ära.

“Lühidalt on lugu selline, et peale raskevõitu lahkuminekut olen käinud paari aasta jooksul ca 15-16 kohtingul ja seni olen olnud ka väga populaarne. See tähendab, et kõik kaaslased on olnud minust sissevõetud ja rohkem või vähem armunud, uskunud, et nad on peale pikki otsinguid lõpuks selle õige leidnud. Kuna minul aga neist ühegi vastu seda ehtsat tunnet ei tekkinud, tuli need suhted kohe lõpetada. Ega selline populaarsus õnnelikuks tee…

Kuna pea kõik nad olid asjalikud mehed, mõni päris kenagi, siis mõtlesin, et äkki ma pole enam võimeline armuma. Ja siis armusin ootamatult oma kolleegi, kes pole vaba, kuid käitub vabana.

Olime teineteist juba paar aastat vahtinud, ei saa pilku lahti lihtsalt, selline süütu mäng… tulega. Kord tuli ta mulle isegi väga lähedale ja sain aru, et see tõmme on meeletu. Seepeale otsustasin tagasi tõmmata ja ütlesin hiljem talle seda. Ta võttis mind kuulda ja praktiliselt kadus silmist, hoiabki võimalikult eemale.

Kõik on nüüd muidugi väga eetiline. Ja minu elus on veel olnud kolm kohtingut — tegin jälle kolm meest õnnetuks (ma küll ei saa aru, miks nad üht esmakohtumist nii üle hindavad).

See pole mingi kõrge latt, otsin lihtsalt seda ehtsat tõmmet. Seekord tekkis küll tahtmine eetilisus nurka visata ja see mees kohe maha murda, mida ma muidugi kontoris teha ei saanud.

Raskelt tuleb see õnn…"

Lugeja, anna nõu, mis võib olla põhjuseks, et see naisterahvas enda ellu seda õiget ei leia? Kas tasuks mõnele neist meestest ehk ka teine võimalus anda?