Kolmekümneselt üksi
“Ja ega ma ausalt öeldes seni sünnitada tahtnud ei olegi. Mees pole olnud õige, aeg samuti mitte.” Carmen leiab nimelt, et lapsesaamine ja püsisuhe mehega on mõnes mõttes ühtemoodi: enne tuleb ikka “muud asjad” ära teha. “Tuleb pidutseda, juua ja laaberdada,” kõneleb ta. “Tegelikult panen ma veel praegugi hea meelega öö läbi pidu, aga nüüd võiksin sellest juba loobuda ka, ilma et ülearu kahju oleks.”
Carmeni meelest ongi umbes 30. eluaasta lapse saamiseks kõige õigem aeg. Ja tunnistab, et päris kiire hakkab ilmselt paari aasta pärast. Sest seda “õiget” pole isegi mitte silmapiiril. Ja kuigi arm võib puhkeda lausa esimesest pilgust, kulub mehe tundmaõppimiseks Carmeni hinnangul ikkagi aasta paar kooselu. Mille vältel võiks selguda, kas mees isaks sobib.
“Noh, mõtle, kui ma temaga nüüd kohe praegu tuttavaks saan,” arutleb Carmen, “ega siis ju kohe päeva pealt ikka last ei tee. Aga esimene laps peaks ikka kindlasti enne 35. eluaastat sündima.” Miks, uurin. Kaie Kõrbi tead, küsin. Hilvi Viisitammest oled kuulnud? Tema on 48 ja esimest korda käima peal.
“Ma ei taha last orvuks jätta,” teatab Carmen resoluutselt. “Pealegi on lapse jaoks vaja energiat, et temaga mängida jaksata. Minu arust on tobe, kui mu laps on kümnene ja mina 60 ega jaksa temaga enam näiteks palli mängida. Usun ka seda, et mida noorem ema on, seda paremini veel mäletab enda lapsepõlve, ja mõistab seega ka last paremini.”
Samas ei soovi Carmen ka seda, et oleks juba 20-selt sünnitanud, sest siis polnud ta selleks ise küps ei vaimselt ega materiaalselt. Umbes 30-selt tundub tema meelest ideaalne. “Tänapäeva 30-sed on veel noored ja nooruslikud, aga mitte enam ise lapsed ja seega vastutusvõimetud. Ma tahan ikka seda, et laps oleks õnnistus, mitte koorem.”
Otsustan provotseerida. Tänapäeval on väga moodne üldse mitte sünnitada, teen teatavaks. Milleks üldse lapsed? Milleks kogu see vaev, magamata ööd, lõputu vasturääkimine ja siis ukse kinnilöömine enda järel, memme vaeva eest aitäh ütlemata?
Carmen vastab leebe kindlusega: “Elu läheb raskemaks kindlasti. Aga laps on keegi, keda armastada. Tahan näha kasvamas osakest endast. Üleüldse, mulle meeldib perekond. Mulle meeldivad mu enda vanemad ka. Ja ma tahaksin väga, et kui mina olen kord sama vana kui minu vanemad praegu, siis oleks ka minu elus selline inimene, nagu ma ise olen oma vanematele.”
Aga kui prints valgel hobusel ei tule paari aasta jooksul? Äkki jääbki tulemata? “Noh, ma arvan, et tuleb,” muigab Carmen. “Kas just prints. Aga kui ei tule, siis saan kindlasti üksi lapse. Või kaks. Ühe kahe ei julgeks küll üksi sünnitada. Arvan, et üksi lapsi kasvatada on kindlasti õigem kui elada õnnetus paarisuhtes. Ja lapsele on ühe vanema puudumine parem kui kooselavad, kuid teineteist vihkavad vanemad.”
Kõik sinuvanused elavad juba kellegagi koos, norin veel natuke. Kas oled võtnud sihikule need, kes on valmis n-ö teisele või kolmandale ringile minema? “Valejutt,” teatab Carmen. Tema tutvusringkonnas leiduvat küll veel kolmekümne kanti vabu mehi, kel veel lapsi pole ja elukaaslast kah parasjagu mitte. “Eks nad ole kah haiget saanud nagu mina, pole veel lihtsalt leidnud seda õiget,” arvab ta.
Carmen lisab: “Vaata, need, kes on liiga vara pihta hakanud, lähevad minu vanuselt juba lahku. On kooselu alustanud valedel alustel või enne sarvi maha jooksmata ja lapse saanud kogemata, ise selleks valmis olemata. Aga 30-selt enamasti juba teatakse, mida partnerilt oodatakse, ja ollakse valmis ka mõningate tema vigadega leppima. Ja lapsed ei tule selles vanuses ka enamasti kogemata, vaid ikka soovitult.”
Sellele on raske vastu vaielda. Sestap pole vahest põhjust kurta, et eesti naised lükkavad sünnitamist üha edasi? Olen minagi märganud, et kolme- ja neljakümnesed emmed on tublisti paremad emmed kui verinoored. Nõnda võiks hilisem sünnitamine lapsele paremad vanemad ning püsivada peresuhted tagada. Kui see vaid alati ette kindel oleks!
