Kriitika olgu aus, ilma ilustuste või meelitusteta
Vähestele meeldib sõna kriitika. Las ma defineerin selle, et sa ei ajaks seda segamini isikliku rünnakuga: kriitika räägib millestki, mida sa teed, kuid isiklik rünnak räägib sellest, milline inimene sa teise arvates oled. Rääkida millestki, mida tehakse, ei tohiks ju raske olla, kuid kuna paljud ei tee kriitikal ja isiklikul rünnakul vahet, siis selle tulemusena taluvadki nad ise kriitikat halvasti ega suuda seda ka edastada.
Oletame, et sul on mõni „keeruline” kolleeg, kes mingil moel suudab sinu tööpäeva ebameeldivaks muuta. Samas ei oska sa otseselt öelda, milles asi on. Sellisel juhul oleks esimese asjana vaja välja selgitada, mis on valesti ja kas sinu tunded on põhjendatud või mitte. Kas see tunne tuleb kuskilt sinu seest või rikkus su tuju miski, mida tema ütles või tegi? Kui oled näiteks jõudnud arusaamisele, et su tuju rikkus see, et koosolekul see kolleeg ignoreeris sind ja irvitas su üle, siis tuleb talle seda öelda. Mida siis teha? Kõigepealt kogud sa julgust. Vastandumise eest ära joosta ei saa ja ühel päeval tuleb sul seda ikkagi teha. Küsimus on selles, kui palju aega oled sa nõus selle konflikti pärast kaotama. Ilmselt mitte palju, seega aja selg sirgeks ja astu talle vastu. Viita sellele, mis sind häiris, kuid väldi kriitikat tema isiku aadressil − selles on suur vahe. Arvustada saab ka nii, et ei minda isiklikuks. Võid panna inimese lihtsalt fakti ette, öeldes: „Sa ignoreerisid mind eelmisel nädalal.” Kui tahad öelda midagi teravamat, siis keera mõne omadussõna abil natuke vinti peale: „Sa ignoreerisid mind eelmisel nädalal ikka räigelt.” Kui aga soovid, et kriitika maanduks pehmelt, siis kõigepealt mine seisa tema kõrvale ja alles siis tee asjast juttu: „Mulle tundub, et me suhtlemine ei sujunud eelmisel nädalal kuigi hästi.” Sel viisil oled andnud mõista, kuidas sulle mõjus, et ta sinust mööda vaatas. Seejärel saate põhjused koos välja selgitada. Kui tema ei leia, et suhtlemises oli midagi vajaka jäänud, siis põhjenda, miks sinule nii tundus. Siis on muidugi juba keeruline mitte sina-vormis rääkida, kuid kirjelda seda kui muljet või vaatlust: „Märkasin, et sa vaatasid kohe aknast välja, kui mina sõna võtsin.”
Lisaks saab vältida inimese otsest süüdistamist, kasutades sina- või teie-vormi asemel umbisikulisi väljendeid ehk selle asemel, et öelda otse „Sa tegid vea”, ütle hoopis „Üks viga on sisse lipsanud”. Loomulikult saab vestluspartner aru, kellest käib jutt, kuid kui sa otseselt kellegi poole ei osuta, siis maandub sõnum pehmemalt.
Keerulisem on lugu siis, kui keegi on midagi sinu solvamiseks teinud või öelnud. Siis ei saa öelda ümbernurga „Mind solvati”, kuid et vestlus siiski kulgeks sujuvamalt, loobu oma hinnangutest tema kavatsuste kohta. „Sa oled vastik inimene, sest sa solvasid mind” asemel ütle hoopis „Sinu sõnad haavasid mind ja tahaksin teada, mida sa sellega mõtlesid”. Sellisel viisil näitad, et sa mitte ei mõista teda hukka, vaid kirjeldad talle oma tundeid ja küsid tema käitumise põhjust. See annab võimaluse tülitsemise asemel dialoogi alustada. Kui süüdistada kedagi millegi tahtlikus tegemises või ütlemises, siis enamasti minnaksegi riidu. Näiteks siis, kui solvatu on otsustanud, et teine ongi mölakas ega anna võimalust midagi selgitada. Tulemuseks on kaks solvatud tunnetega inimest.
Kokkuvõttes on minu nõuanded kriitika edastamiseks järgmised:
- Ära osuta näpuga mitte tegija poole, vaid sellele, mida ta tegi.
- Ütle välja, kuidas see sulle mõjus.
- Küsi, mida inimene oma teoga mõtles.
- Kritiseerides jälgi oma kehakeelt ja hääletooni: kui paistad ise pinges, siis nakatab see ka teist, kui aga näid muretu, siis võetakse seda kui irooniat − leia tasakaal. Edasta kriitikat taktitundega. Kõigest hoolimata on siiski parem, et inimene saab oma eksimusest kohe teada, sest siis on tal võimalus end muuta.
Paljud väidavad, et kõigepealt tuleks natuke kiita ja alles siis minna üle kriitikale: „Sa teed väga head tööd, aga liiga aeglaselt.” Aga tunnustuse järel röövib öeldult kogu võlu. Osaliselt rikub muljet sõna „aga” ise, kuid lisapõhjuseks on see, et kriitika tuleb viimasena, millest jääb tükiks ajaks halb maitse suhu. Kui sa just pead väljendama kriitikat ja kiitust ühe ja sama lausega, siis tee seda vastupidises järjekorras, sest siis pehmendab laitusele järgnev tunnustus seda mõnevõrra: „Sa oled küll aeglane, aga töö on väga hea!” Naljatamisi võib mõnele koguni nii öelda: „Sa oled rumalavõitu, aga väga ilus!” Lauseosade ümberpaigutus omab ootamatut toimet: vastuvõtja ei tea enam, kas öeldi hästi või halvasti. Kui negatiivne hinnang tuleb ees ja sellele järgneb midagi meeldivat, siis see lihtsalt mõjub paremini. Just sellist järjestust Letterman oma ülestunnistuses kasutaski: kõigepealt ebameeldiv „Olen teinud midagi koledat”-sõnum ja seejärel tundeline „Olen oma perekonna pärast mures”. Lettermani suhtutakse tänini sümpaatiaga. (Vastupidine järjestus poleks sama tõhusalt mõjunud: „Olen oma perekonna pärast mures, olen teinud koledaid asju.”) Mina igatahes soovitan kriitikat ja kiitust mitte kõrvuti edastada. Kui tegemist on asjaliku kriitikaga, mis viitab millelegi, mida inimene on valesti teinud, siis on sel kõik eeldused maanduda pehmelt.
Kui kriitikanool on suunatud sinu pihta, siis tuleb osata seda vastu võtta. Kriitika tähendab halba teadet — sinu jaoks. Ent palju hullem oleks see, kui sind puudutavat negatiivset informatsiooni levitataks teiste kaudu. Need, kes kriitikat üldse ei talu, arvestagu sellega, et siis räägitakse neist seljataga, olen selles kindel. Mõtle, kui hävitavalt mõjuks restoraniomanikule, kui ta oma toidu kohta saadud kriitikale vastaks midagi sellist: ”Jah, aga minu arvates on see väga maitsev toit, võibolla on asi hoopis teie maitsemeeles.” Kas soovitaksid seda restorani veel kellelegi? Ilmselt mitte. Kas jutustaksid edasi, miks sa sinna rohkem minna ei kavatse? Loomulikult! Nagu öeldud, on kriitika hukatuslik ainult sellele, kes seda taluda ei suuda. Nii et ära tõrju eemale oma arvamust omavaid avameelseid inimesi, vaid kuula nad vaikides ära ja täna aususe eest, sest sellest võib sul edaspidistes olukordades abi olla. Võta kriitika vastu, siis ei levi see nii kergesti edasi (tingimusel, et sa muudad end). Kriitikast võib väga palju kasu olla.
„The problem with most of us is that we rather be ruined by praise than saved by criticism.” — Vincent Peale
