Kuhu kaob armastus?
Viimasel korral tuli Eva üksi, mis õnnelike paaride maailmas on võrreldav tsunamiga. Tekkis kohmetu vaikus, tumm küsimus, ent mismoodi sa ikka selgitusi nõuad? Isekeskis ja eelkõige enda lohutuseks uskusid kõik, et Daniel on ilmselt haige või tööasjus ära sõitnud, ning istuti lauda. Eva käest ei küsinud keegi midagi ning tema ei rutanud asja ka selgitama.
Nüüd aga ilmub Eva üksinda õhtusöögile ja küsib, kuhu kaob armastus.
Kas armastus üldse oli?
Eva kehitas mõtlikult õlgu. Juhtunud polnud tegelikult midagi. Nad lihtsalt ei ole enam koos. Ühel päeval ärkas Eva üles, vaatas enda kõrval lebavat Danieli ja teadis, et ta ei armasta teda enam.
Kas nii lihtsalt see käibki? “Ei, nii lihtsalt mitte,” selgitas Eva sosinal. “Ent kord, kui endalt küsisin, kas ma armastan teda, jäi vastus kurku kinni. Mõni aeg hiljem vaatasin teda uuesti ja küsisin jälle, ent vastust ei tulnud. Hinges oli vaikus. Daniel on armas, ta meeldib mulle, aga … ma ei armasta teda enam.”
Ta ei mäleta, mis hetkel ta hakkas endalt küsima, kas see on see suhe, mida ta tahab, ja kas see on mees, kelle kõrval ta on õnnelik. Või miks ta seda üldse nii tihti endalt küsima oli hakanud? Eva teadis ainult seda, et kõik on otsas. Aga kuhu saab kaduda nii kaua kestnud armastus?
Mõned päevad hiljem lugesin John Grishami raamatut “Aguliadvokaat” ning Eva küsimus hakkas mind painama. Raamatu peategelane on samuti olnud mitu aastat abielus ning nüüd silmitsi vältimatu lahutusega. Ta mõtleb luhtunud suhtele tagasi mitu korda, arutleb, kuidas see läbi sai, ent vastuseid eriti ei anna. Vist polnud neil teineteise jaoks aega. Siiski tunnistab ta, et pärast lahkuminekut oli hetki, mil ta tundis naisest puudust. Panin tähele, et oma abielust rääkides ei kasutanud ta kordagi sõna “armastus”… Seejärel meenus mulle sõbranna, kellel samuti tundus pealtnäha ideaalne suhe. Nad elasid juba viis aastat koos uhkes kesklinna korteris, mees lasi tal teha, mida tahtis, käia sõbrannadega väljas ja reisil, sest mehele endale ei pakkunud sellised trallitamised huvi. Ühel peol tutvus mu sõbranna mehega, kellesse armus. Ta püüdis oma tavaelu jätkata küll nagu seni, ent elukaaslane sai asjale jälile ning palus tüdrukul välja kolida.
Kui sõbranna mulle kõigest sellest rääkis, jäid tema jutust kõlama vaid fraasid “mul on korterist kahju” ning “ma olen nii harjunud”. Jälle: ei sõnagi armastusest. Nagu teda polekski olnud. Või kui ta ka kunagi oli, siis oli tema eksistents ammu unustatud. Aga kuidas saab midagi nii suurt ära unustada? Mis hetkest me tema kohalolekut enam ei märka?
Armastuse teooriad
Teoreetiliselt on armastusi sama palju kui inimesi, aga ma ei hakka neid siin üksipulki lahti harutama, sest selleks läheks umbes-täpselt kümme aastat. Aja kokkuhoiu mõttes toon välja kaks põhilist teooriat, mida meie kultuuriruumis kõige tihedamini leida võib.
Esimene neist usub ühte, ainuõigesse armastusse. Eelnenud ja haihtunud suhted olid kõike muud kui armastus. Kas siis armumine, sõprus või kirg. Selle teooria jaoks on vale juba küsimus “kuhu kaob armastus?”. Või vähemasti on sel väga ühene vastus — armastus (kui sa ta juba leidnud oled) ei kao kunagi, ainult muutub ajas. Probleem on seega tema leidmises, sest igaühe jaoks on olemas vaid üks.
Teise teooria kohaselt on iga inimese elus kaks-kolm armastust kindlasti. Erinevad, aga siiski armastused, mis sest, et otsa said. Ka see teooria ei eita armastuse muutlikkust, ent samas ei alahinda emotsioone, mida varem teiste inimeste vastu tuntud ja läbi elatud.
Esimene teooria on romantiline ja idealistlik ning omane kannatlikele. Abielu selle Õigega ning lapsed lukustavad õnne just sellesse ainukesse maailma. Kogu tähelepanu, töö ja vaev kuulub ainukesele mehele, kelle jumal on meie ellu saatnud, ning ükskõik, kui rasked ajad ka pole, tuleb need mitu puuda soola temaga koos ära süüa. Armastus selline ongi. Nagu raske töö. Millele müüdi kohaselt peaks järgnema ka teenitud tasu.
Aga aina enam on naisi, kes selle “raske tööga” leppida ei taha. Kui ikka mees, kelle jumal meie teele on saatnud, enam lõbu ei paku, siis lööme pikemalt mõtlemata ukse ta nina ees kinni ja otsime uue. Igavleda me enam ei taha, suhted pakkugu emotsionaalset karusselli ja kannatlikkusega on lood hoopis kehvad.
Inimesi, kes vajavad pidevalt uusi tundeid ja elamusi, nimetatakse “emotsioonide tarbijateks”. Vähesed asjad viivad meid ju nii ekstaasi nagu kirg ja armumine. Räägitakse aga, et kirg kestab maksimaalselt kolm aastat…
“Parim enne” armastus
Jah, kirg pole armastus. Aga kireta ei saa erootiline armastus kunagi alata. Ka armumine pole armastus, ent armumiseta ei saaks armastus päevavalgel kohe kindlasti jalgu alla. Sõpruses pole erootilisel armastusel kohta, ent sõpruseta ei suuda armastus kesta. Ja kümneid komponente veel, lisaks ilmatuma palju aega, mis kõik kokku teeb armastusest lõpuks Armastuse! Kuidas saab siis ühel heal päeval pärast seitset aastat ärgata ja lihtsalt tunda, et armastust enam pole?
Eva jutu järgi polnud neil Danieliga ei petmisi, riide ega rahaprobleeme. Aeg-ajalt avastasid nad, et nende vestlus oli taandunud söögi ja kodu korrashoiuni, ning ruttu võtsid nad koos midagi huvitavat ette. Siis jälle avastati, et voodis pole kaua aega koos püherdatud, ning tehti paar kiiret sessiooni. Natukese aja pärast aga oli kõik jälle samamoodi. Eva oli pürginud kogu aeg suhte stabiilsuse ja harmoonia poole, sest rutiin paistis turvalisena, kuigi tegelikult vangistas. Isetekitatud lainetustel aga kaugeleulatuvat mõju polnud.
Seega, kas igavus tappis armastuse? Kas vaikusega vahelduvad suured emotsioonid nagu riiud, armukadedus või haiglaslik kirg on armastuse elus hoidmiseks hädavajalikud? Mõtlesin selle üle mitu päeva. Daniel ei teinud ju midagi otseselt halvasti, aga Eva siiski otsustas, et enam ei taha. Kas meie armastus sõltub siis vaid meist endist? Meenub ühe ameeriklannast eneseabiraamatute autori teooria, et armume just siis, kui meie ise seda heaks peame, ja sellesse inimesse, kes meie teele tol hetkel juhuslikult satub. Kui keegi meilt jalad alt lööb, siis ainult seepärast, et me laseme tal endaga nii teha.
Seda arutlusteed mööda edasi minnes armastus ka kaob just siis, kui me ise nii otsustame. Armastuse “parim enne” kuupäeva paneme ise ja bad luck, kui meie elukaaslasel on see palju varasem või hilisem!
Kas ihaldatud igavene armastus tähendabki siis seda, et kokku on saanud kaks sama kehtivuskuupäeva kehtestanud inimest?
Armastus vajab told
Seda igavest armastust, stabiilset suhet otsime vist kõik, kuigi pikaajalised suhted on kõike muud kui muutumatud. Ja muutlikud on nad seetõttu, et meie seda oleme. Me kasvame, areneme, meil on tujud ja möllavad hormoonid. Sama toimub ka meie partneriga. Lisaks käib lainetena meie töö- ning eraelu. Kõik me ümber liigub ja pulbitseb, mitte miski pole kindel. Isegi meie ise, mis siis veel armastusest rääkida?
Täna mõtlen küll, et ma ei taha kunagi armastada kedagi teist kui oma meest, ent mis saab siis, kui nii juhtub? Usun, et ma ei väsi iial tema puudutustest, ent kui ühel päeval siiski nii läheb? Tegelikult on selline magusvalus teadmatus hea, sest hoiab meeled värsked ja tunded erksad.
Ja võib-olla ongi kerge ebakindlus armastuse alahoidmiseks ainuke viis, sest kas teate, kuhu kaob armastus? Igavuse hallide ja niiskete ämblikuvõrkudega ehitud maailma. Armastus vajab pidevat, mõõdukat lainetamist, et kumbki osapool ei unustaks, kui väga ta teist armastab.
Sest tundub, et liiga harmooniline kooselu võib üksluisusega lämmatada armastuse sama kindlalt kui liiga tormiline suhe.
