Kuhu küll kõik mehed jäid?
Esialgu tunnen, nagu oleks sattunud ajas tagasi, näiteks aastasse 1973. Sellel aastal nimelt kasutas briti mees viimast korda sõnapaari “meeste töö”. Kindlasti on mul seljas kellukeselõikeline seelik ja polokaelusega sviiter… Kuid ei. Küllap on mees lihtsalt irooniline.
Mehe kulmud on kortsus. Tal on seega tõsi taga. Ta ajab mind käega eemale, tõstab osavalt kapotikaane ja palub mind mootor käivitada, samal ajal kui tema valab vett. Viimaks saan aru: tegu on machomehe liigiga, mille arvasin olevat ammu välja surnud.
Sellised mehed kandsid kitsaid pükse, nende nägu oli karvakasvanud ja nad tegid mehelikke asju, näiteks vaatasid jalgpalli ja jõid kruusist kanget õlut.
Baaris süütas ta nobedalt daami sigareti ja õhtusöögi eest maksis tingimata tema. See liik naerdi välja ja vajus unustusse millalgi kaheksakümnendatel, mil kõrtsid muutusid söögikohtadeks ja vuntse kandsid ainult homod.
Kuid ilmselt polegi see mehetõug päris välja surnud! Mees pidas loengu teemal, et ma ei peaks püüdma ise autot parandada, ja ma kuulasin selle vastuvaidlemata ära. Punastan, öeldes, et tegelikult see meeldis mulle.
Kui mulle oleks peetud selline loeng “meeste tööde” kohta kümme aastat tagasi, oleksin sellele vastanud feministliku loenguga sugude võrdsusest ja käskinud tal uttu tõmmata. Miks siis nüüd lubasin sellisel mehel oma auto kallale asuda? Arvan, et tüdimusest.
Kuulun sugupõlve, kes on viimased 20 aastat püüdnud meestele tõestada, et naistel pole neid vaja. Oleme teinud endale karuteene. Nii mina kui ka mu sõbrannad on väsinud olemast vahvad, uhked, sõltumatud. Oleme püüdnud tõestada, et saame kõigega hakkama, ja nüüd teemegi kõike ise. Kas oleme ise mehed välja suretanud?
Igatahes mis puutub kodutöödesse, oleme sõlminud küll kehva tehingu. Teeme kodus seda, mida tegid meie emad (koristamine, söögitegemine) ja ka seda, mida tegid isad (tassime näiteks kraami pööningule.) Miks me teeme meeste töid? Sest tihti on lihtsam need ise ära teha kui oodata, kuni mees end diivanilt püsti ajab, ja me ei taha kulutada energiat näägutamisele. Kuid me oleme end ära kurnanud.
Pojaga üksikemad annavad oma lapsele eriti halba eeskuju. Täiskasvanuna arvavad nad, et naised peavadki poes käima, koristama, süüa tegema, pesu pesema, autot parandama, remonti tegema jne. Tore on küll näidata pojale, et naiste võimetel pole piire. Aga selle tagajärjel ootab ta kogu seda rahmeldamist ka omaenda naiselt.
Äkki oleks aeg machomehed tagasi kutsuda? Mitte just neandertallane, aga selline mees, kes oskab autot parandada, otsustab, kus õhtust süüa ja suudab ka ummistunud torudest jagu saada. Emotsionaalne intelligentsus on muidugi väga tore, aga kui auto ikka käima ei lähe, jääb selle üle arutamisest väheks… Vaja on kedagi, kes probleemi lahendaks!
Kui see kummaline autoparandaja-machomees oli mu autoga ühele poole saanud, andsime teineteisele oma telefoninumbrid ja oleme kaks korda kohtamas käinud. Esimene kord tõi ta mulle roosi, milline teguviis minu meelest oli pisut retro. Teine kord teatas ta äkki, ilma igasuguse põhjuseta: “Ma olen mees!” Püüdsin mitte naerma pursata. Machomehed võivad täiesti kogemata olla väga naljakad. Parem muidugi, kui nad su muiet ei näe, see võib nende egole halvasti mõjuda. Nende energia tuleb suunata sinna, mida sul on vaja ära teha: las parandavad näiteks autot.
Allikas: Daily Mail
