Kui peres on vägivalda

 (48)
Naisteka arhiiv
Kui peres on vägivalda
Corbis/Scanpix

Solvamine, ähvardused, sunniviisiline seks, majanduslik sõltuvus — see kõik on vägivaldse suhte osa. Kodust vägivalda esineb üsna palju, tihti ei julgeta sellest aga rääkida, suurimaks takistuseks valehäbi ja ka teadmatus, mis on koduvägivald. Mis siis on perevägivald, kuidas seda ära tunda ja mida ette võtta?

Vägivald on inimese solvamine, alandamine, kontroll. Koduvägivald on füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ning majanduslik.

Füüsiline vägivald — et teie vastu suunatud tegevust füüsiliseks vägivallaks nimetada, ei pea olukord minema nii kaugele, et satute peksmise tõttu tõsiste kahjustustega haiglasse. Füüsiline vägivald on kõrvakiilud, tahtlik kuuma vee või sigaretiga põletamine, lahtise käega, rusikaga või jalaga löömine, erinevate esemetega teie pihta viskamine, lükkamine ja tõukamine, käte väänamine, juustest tirimine.

Kõik, mis haiget teeb, kõik, mille tõttu tekivad väiksemad või suuremad füüsilised kahjustused, on füüsiline vägivald. Füüsiline vägivald käib sageli käsikäes psühholoogilise vägivallaga.

Seksuaalne vägivald — siivutud seksuaalsed puudutused, pilgud, jutt, vägistamine, sh elukaaslase või abikaasa poolt, kondoomi mitte kasutamine, kontratseptiivist keeldumine.

Seksuaalne vägivald on keeruline ning mitmekihiline nähtus, ilmnedes kolmes põhivormis: seksuaalne taotlus, sundus ning vägivald.
Seksuaalne taotlus on tihti seotud võimu kuritarvitamisega. Kui ohver üritab sellele vastu seista, on levinud vastuseks: ta vist ei saa naljadest aru, pirtsutab, keegi ei kavatse teda vägistada. On levinud arvamus, et inimene ise annab põhjust, ise on süüdi, et teda vägistati. See on lubamatu mõtlemine.

Psühhologiline vägivald — solvangud, karjumine, jõhkrus, halvustav suhtumine, arvamuse ignoreerimine, isiklikku tsooni tungimine. Selleks on kontroll ning isoleerimine, ähvardused ja surveavaldus. Psühholoogiline vägivald võib olla verbaalne ning emotsionaalne, kuid ta paneb kartma, ennast tähtsusetuna tundma.

Majanduslik vägivald — see on partnerile elatusvahendite juurde ligipääsu piiramine ning kontroll tema üle. Majanduslik surve on väga laialt levinud vägivallaliik. Ühest küljest otsustab elukaaslane sinu eest, kui palju ja mille peale tohib kulutada, teisest küljest aga kontrollib ning piirab sel viisil, et keelab tööl käia. See tähendab, et piirab sinu sotsiaalset aktiivsust.

Vale on arvata, et vägivallaks saab olukorda nimetada ainult siis, kui see on korduv ning toimub pidevalt. Ühiskonnas ja kultuuris levinud stereotüübid tihti õigustavad perevägivalda: „kui ta on armukade või lööb, siis see tähendab, et ta mind armastab“, „kui naine ütleb ei, tähendab see ikka jah”, „tal on olnud raske palepõlv, teda peksti samuti ning ta ei oska teistmoodi pingega toime tulla“ jne.

Tuleb meeles pidada, et vägivald ei ole õigustatud ei armastuse, raske lapsepõlve, kasvatuslike puudujääkide ega alkoholijoobega. Igasugune vägivald on lubamatu.

Sageli ei pruugi ohver arvatagi, et elab vägivaldsetes tingimustes. Ta arvab, et see on normaalne. Eriti siis, kui keskkond, kus kasvasime, oli sarnane. Või toetab ühiskond kaudselt, õigustades vägivalda, näiteks majandusliku vägivalla puhul.

Hoolimata levinud arvamusele ei esine perevägivalda ainult nn asotsiaalse taustaga peredes, kus on probleeme alkoholi või narkootikumidega, madal sissetulek või puudulik haridustase. Vägivaldseks võid osutuda ka inimene, keda on lähedased-sõbrad või ühiskond näinud igati korralikuna: majandlikult heal järjel, haritud ja sotsiaalselt heal positsioonil. Oluline on ületada ohvril barjäär ja julgeda enda eest seista. Sel juhul ei tasu mõelda sellele, mida teised arvavad, tuleb lahti lasta põhjendamatust süütundest. Vastase juhul olukord süveneb ja enamasti on kannatajad ka lapsed. Just enda ja laste heaolu nimel peab ise tugevam ja julgem olema.

Esimese näite puhul otsustab ohver perevägivallast mitte välja teha ja kannatada just seetõttu, et seda peetakse normaalseks. Teisel juhul tähendab vägivalla tunnistamine teatud stereotüübi ning ettekujutuse murdmist, nii osast endast kui ka oma positsioonist loobumisest.

Kuidas vägivalla puhul toimida?

Kõigepealt tuleb vägivalda endale teadvustada ning hinnata, kas ma saan sellega ise hakkama või vajan olukorrast välja pääsemiseks juriidilist või psühholoogilist abi. Sageli annab just sotsiaalse ja psühholoogilise abi kombinatsioon vägivallaohvrile julguse suletud ringist välja murda. Mõnikord aga on olukord nii kriitiline, et kõigepealt tuleb leida võimalus olukorrast füüsiliselt põgeneda.

On oht, et kui vägivalda liiga kaua kannatada, areneb vägivalda teatud tolerantsus. Ohver ise ei oska enam olukorda adekvaatselt hinnata ja isegi eluohtlikus olukorras jääb ta „pimedaks“. See on kaitsereaktsioon. Tekib hoiak: kui ma usun, et mul ei ole võimalik sellest olukorrast pääseda, pean arendama suhtumist nii, et selle sees elada.
Kiputakse ka ennast vägivaldses käitumises süüdistama ning endas vigu otsima, ositakse viise, kuidas partnerit mõjutada, teda aidata või vägivallale õhutavaid olukordi vältida.

Nii ohver kui ka vägivallatseja vajavad abi. Kuid see abi on erinev. Kõigepealt tuleb endale teadvustada, et oled ohver. Vägivalla suletud ring on võimalik katkestada ainult siis, kui ohver või vägivallatseja suudavad endale aru anda, et selline käitumine on lubamatu. Tihti on seda sunnitud esimesena tegema ohver, kuid just ohvrile on see raske, sest kogu julgus, võim ja jõud on vägivallatseja käes. Tuleb otsida nii psühholoogilist, juriidilist kui ka sotsiaalset abi. Selliste probleemide lahendamiseks oskab üks spetsialistidest vajadusel ka teisi kaasata. Lihtsaim on pöörduda kohalikku sotsiaalosakonda või turvakodusse.