Tähelepanu!
Järgnev artikkel võib olla sobimatu alaealistele.

"Kui ta oli lõpetanud, võttis ta põrandalt teksad, ronis uuesti mulle peale, tõstis mu käe ja pistis mulle sõrmuse sõrme."

 (17)
"Kui ta oli lõpetanud, võttis ta põrandalt teksad, ronis uuesti mulle peale, tõstis mu käe ja pistis mulle sõrmuse sõrme."
Foto: Shutterstock

Katkend Colleen Hooveri raamatust “Petlik tõde”, mis avab kirjaniku hoopis uuest, vägagi nauditavast küljest ja näitab taas kord ilmekalt, miks just tema on Goodreadsi lugejad mitmel korral valinud aasta parimaks autoriks.

Ma võiksin kirjutada terved romaanid neist kahest aastast, mil me käisime, aga neid ei saadaks müügiedu. Jeremy ja minu vahel polnud piisavalt draamat, me ei tülitsenud peaaegu üldse. Mul poleks kirjutada mingitest tragöödiatest. Kõigest kaks aastat suhkrumagusat armastust ja kirge.
Ma. Olin. Temast. Sisse. Võetud.

Olin temast sõltuvuses.

Kardan, et see, kui sõltuv ma temast olin — kui sõltuv ma temast ikka veel olen –, polnud tervislik. Aga kui inimene leiab kellegi, kes paneb ta elust kogu negatiivsuse kaduma, on raske sellest inimesest mitte sõltuda. Mina sõltusin Jeremyst, et mu hing püsiks elus. Enne temaga kohtumist oli mu hing näljas ja närtsinud, aga temaga koos olemine andis mulle toitu. Vahel oli mul tunne, et kui mul teda ei oleks, ei suudaks ma funktsioneerida.

Olime käinud ligemale kaks aastat, kui ta viidi ajutiselt üle Los Angelesse. Olime hiljaaegu — mitteametlikult — kokku kolinud. Ütlen mitteametlikult sellepärast, et mingil hetkel ei läinud ma enam oma koju. Ei maksnud enam arveid ega üüri. Jeremy sai teada, et mul enam oma korterit pole, alles kaks kuud pärast seda, kui olin sealt täielikult välja kolinud.

Seotud lood:

Ta oli ühel õhtul — seksi ajal — teinud ettepaneku, et ma tema juurde koliksin. Ta teeb vahel nii, langetab mind ­keppides meie kooselu kohta tohutult kaalukaid otsuseid.

„Koli minu juurde,” ütles ta mulle aeglaselt sisse lükates. Ta langetas suu minu omale. „Ütle üürileping üles.”

„Ma ei saa,” sosistasin mina.

Ta katkestas liikumise ja tõmbus tagasi, et mulle otsa vaadata. „Miks?”

Surusin käed ta tagumikule ja sundisin teda uuesti liikuma. „Sellepärast, et ma ütlesin üürilepingu juba kahe kuu eest üles.”

Ta muutus mu sees liikumatuks, vahtis mulle pinevalt otsa oma roheliste silmadega, ripsmed nii mustad, et neid suudeldes lootsin lagritsa maitset tunda. „Kas me elame siis juba koos?” küsis ta.
Noogutasin, aga taipasin, et ta ei reageeri nii, nagu ma lootsin. Ta paistis jalust niidetud.

Mul tuli viga parandada — võtta ohjad enda kätte ja viia ta mõtted teisele rajale. Panna ta mõistma, et see polnud midagi nii väga erilist. „Ma nagu oma arvates ütlesin sulle.”

Ta tõmbas end minust välja ja see tundus karistusena. „Sa ei ole mulle rääkinud, et me koos elame. Selline asi oleks mulle meelde jäänud.”

Ajasin end istuli ja tõusin talle otsa vaadates ta ette põlvili. Tõmbasin mõlema käe küüntega üle ta lõua ja lähendasin huuled tema omadele. „Jeremy,” sosistasin ma. „Ma pole viimase kuue kuu jooksul ühtki ööd sinust eemal veetnud, me oleme juba mõnda aega koos elanud.” Haarasin tal õlgadest kinni ja lükkasin ta selili. Ta pea potsatas vastu patja ning ma tahtsin talle peale heita ja teda suudelda, aga ta paistis minu peale pisut kuri olevat. Just nagu oleks tahtnud rääkida teemal, mis oli minu arvates lõpetatud.

Mina ei tahtnud enam rääkida. Mina tahtsin, et ta mu orgasmini viiks.

Ja ma istusin kaksiratsi ta näo kohale ning langetasin end ta keeleni. Kui ta kätega mu tagumikust kinni haaras ja mind oma suule lähemale tõmbas, vajus mu pea imeliseks hetkeks kuklasse. Jeremy, just sellepärast ma kolisingi sinu juurde.

Kummardusin ettepoole, haarasin voodipeatsist kinni ja lõin karjeid summutades hambad sinna sisse.

Ja oligi kogu lugu.

Kuni selle hetkeni, kui ta üle viidi, olin ma õnnelikum kui eales varem. Jah, üleviimine oli kõigest ajutine, aga pole võimalik võtta ära inimese ainsat elus püsimise vahendit ja eeldada, et ta suudaks omapäi funktsioneerida.

Vähemalt niisugune tunne mul oli — nagu minult oleks kistud ära mu hinge ainus toit. Kui ta mulle helistas või videokõne tegi, sai mu hing pisut kosutust, aga meie voodis üksinda veedetud ööd olid rängad.

Vahel istusin kaksiratsi padja peale ja lõin end puudutades — kujutledes, et ta on minu all — hambad peatoesse. Aga siis vajusin tühjale voodile, vahtisin lakke ja mõtlesin, kuidas ma küll olin suutnud elada üle kõik need aastad, mil tema ei olnud osa mu elust.

Neid mõtteid ei saanud ma loomulikult temale tunnistada. Ma võisin küll tema pärast arust ära olla, aga naisterahvas teab, et kui ta tahab meest igavesti kinni hoida, tuleb teha nägu, nagu ta saaks mehest ühe päevaga üle.

Ja just siis saigi minust kirjanik.

Mu päevad olid täidetud mõtetega Jeremyst ja ma kartsin, et kui ei täida tema naasmiseni oma mõtteid millegi muuga, ei õnnestu mul varjata, kui õnnetuks tema äraolek mind tegi. Lõin väljamõeldud Jeremy ja panin talle nimeks Lane. Kui Jeremyst puudust tundsin, kirjutasin peatüki Lane’ist. Järgmiste kuude jooksul oli mu elu seotud vähem Jeremy ja rohkem Lane’iga, kes oli teatud mõttes ikkagi Jeremy, aga mulle tundus produktiivsem sellest kirjutada kui kogu aeg Jeremyst mõelda.

Kirjutasin nende kuude jooksul, mil ta ära oli, terve romaani. Kui ta ilmus uksele, et mind koju naasmisega üllatada, olin just lõpetanud viimase lehekülje redigeerimise.

See oli kismet.

Tervitasin teda suuseksiga. See oli esimene kord, kui ma alla neelasin, just nii õnnelik olin ma teda nähes.

Käitusin pärast allaneelamist daamina, naeratasin talle otsa vaadates. Ta seisis ikka veel välisukse kõrval, kõik riided seljas, ainult teksad olid tal nüüd rebadel. Tõusin püsti, suudlesin teda põsele ja ütlesin: „Olen kohe tagasi.”

Vannituppa jõudes keerasin ukse lukku, panin vee jooksma ja oksendasin tualetipotti. Kui ma lasksin tal oma suhu orgasmi saada, polnud mul aimugi, kui palju seda on. Kui kaua mul tuleb seda neelata. Enesevalitsust säilitada oli raske, kui tema riist oli endiselt mu kurgus, ähvardades mind uputada.

Pesin hambad ja naasin seejärel magamistuppa, kus leidsin ta mu töölaua ääres istumas. Ta käes oli paar lehte mu käsikirja.

„Kas sina kirjutasid selle?” küsis ta toolil ringi pöörates, et mulle otsa vaadata.

„Jah, aga ma ei taha, et sa seda loed.” Tundsin, kuidas mu pihud higiseks tõmbusid, ning pühkisin neid vastu kõhtu ja astusin talle lähemale. Ta tõusis püsti, kui üritasin lehti ta käest ära näpsata, ja tõstis need pea kohale, kust ma ei saanud neid kätte.

„Miks ma ei tohi seda lugeda?”

Hüppasin üles, üritasin ta käsivart allapoole tõmmata, et lehed kätte saada. „Sellega tuleb veel tööd teha.”

„Sellest pole midagi,” ütles ta sammu võrra taganedes, „ma tahan seda ikkagi lugeda.”

„Mina ei taha, et sa seda loed.”

Ta haaras ülejäänud käsikirja ja surus vastu rinda. Ta kavatses selle nii või teisiti läbi lugeda ja mina mõtlesin üksnes, kuidas teda takistada. Ma ei teadnud, kas see üldse kuskile kõlbab, ja tundsin hirmu — õudu –, et ta võib mind selle tõttu vähem armastada, kui leiab, et minust pole kir­janikuna asja. Sööstsin üle voodi, et kiiremini temani jõuda, aga tema lipsas vannituppa ja keeras ukse lukku.
Tagusin uksele.

„Jeremy!” röökisin ma.

Ei mingit vastust.

Ta ignoreeris mind rohkem kui kümme minutit ja mina üritasin vannitoa ust lahti saada krediitkaardiga. Haaknõelaga. Lubades talle suuseksi.

Möödus veel viisteist minutit, enne kui ta häält tegi.

„Verity?”

Sel hetkel olin põrandal maas, selg vannitoa ukse vastas. „Mis on?”

„See on hea.”

Ma ei vastanud.

„Väga hea. Ma olen su üle nii uhke.”

Naeratasin.

Sain esimest korda aimu, mis tunne on lugejal nautida seda, mida olin nende jaoks kirjutanud. See ainus kommentaar — armas ja lihtne kommentaar — pani mind tahtma, et ta käsikirja lõpuni loeks. Pärast seda jätsin ta rahule. Läksin meie voodisse, ronisin teki alla ja jäin, naeratus näol, magama.
Jeremy äratas mind kaks tundi hiljem. Ta suudles mu õlga, ta sõrmed silitasid nähtamatut joont mu puusa kohal pihal. Ta oli minu taga, minu ümber, vormitud minu järgi. Olin teda nii meeletult igatsenud.

„Kas sa magad?” küsis ta sosinal.

Andsin vaikse oigega märku, et ei maga.

Ta suudles mind kõrva taha ja ütles siis: „Sa oled neetult andekas.” Mul pole vist elu seeski nii laia naeratust näol olnud. Ta keeras mu selili ja lükkas mul juuksed näolt. „Loodetavasti oled valmis.”
„Milleks?” küsisin mina.

„Kuulsuseks.”

Puhkesin naerma, aga tema ei naernud. Ta tõmbas endal püksid ja minul aluspüksid jalast. Kui ta oli mulle sisse lükanud, küsis ta: „Kas sa arvad, et ma teen nalja?” Ta suudles mind ja jätkas: „See teeb su kuulsaks. Su mõttemaailm on imeline. Kui ma saaks seda keppida, siis teeksin ma seda.”

Mu naer segunes oigega, kui ta jätkas minuga armastuse jagamist. „Kas sa ütled seda sellepärast, et sa usud seda? Või sellepärast, et sa armastad mind?”

Ta ei vastanud kohe. Ta liikumine muutus aeglasemaks ja sihipärasemaks. Ta pilk oli pinev. „Verity, abiellu minuga.”

Ma ei reageerinud, sest arvasin, et olin ehk valesti kuulnud. Kas ta tegi mulle tõesti just äsja abieluettepaneku? Tema pineva ilme järgi mõistsin, et sel hetkel armastas ta mind rohkem kui iial varem. Oleksin pidanud kohe jah ütlema, sest oma südames tahtsin ma seda. Mina aga küsisin hoopis: „Miks?”

„Sellepärast,” ütles ta, nägu naerul, „et mina olen su kõige suurem fänn.”

Puhkesin naerma, aga siis kadus naeratus ta näolt ja ta hakkas mind keppima. Kõvasti, kiirete tõugetega, mis — ta teadis — ajab mind hulluks. Peatugi käis vastu seina ja padi libises mu pea alt ära. „Abiellu minuga,” palus ta uuesti ja siis oli ta keel mu suus ja see oli esimene tõeline suudlus, mis me olime pikkade kuude jooksul jaganud.

Me vajasime sel hetkel teineteist nii meeletult, et meie kehad tegid suude koospüsimise raskeks ning suudlus kukkus välja hooletu ja valulik. „Okei,” sosistasin ma.

„Tänan,” ütles ta keset ohet, selles sõnas oli rohkem hingeõhku kui häält. Ta jätkas mu — oma kihlatu — keppimist, kuni olime üleni higised ja ma tundsin suus vere maitset, sest ta oli mulle kogemata huulde hammustanud. Või olin mina tema huulde hammustanud. Ma ei osanud öelda, aga see polnud tähtis, sest nüüd oli tema veri minu veri.

Kui ta lõpuks orgasmi sai, oli ta minu sees, ilma kondoomita, keel mu suus ja hingeõhk mu kaelal ning minu igavik põimunud tema igavikuga.

Kui ta oli lõpetanud, võttis ta põrandalt teksad. Ta ronis uuesti mulle peale, tõstis mu käe ja pistis mulle sõrmuse sõrme.

Ta oli kavatsenud algusest peale mulle abieluettepaneku teha.

Ma isegi ei vaadanud sõrmust. Tõstsin käe pea kohale ja sulgesin silmad, sest ta käsi oli mu jalgade vahel ja ma teadsin, et ta tahab vaadata, kuidas ma orgasmi saan.

Ja ma saingi.

Kaks kuud vaatasime sellele õhtule tagasi kui õhtule, mil me kihlusime. Kaks kuud läks mu nägu iga kord naerule, kui sõrmust vaatasin. Kaks kuud valgusid mulle pisarad silma, kui mõtlesin selle peale, milline meie pulm saab olema. Milline saab olema meie pulmaöö.

Aga siis sai õhtust, mil me kihlusime, õhtu, mil me eostasime lapse.

Ja see on see koht, kus mu autobiograafia tõestab mu vaprust. See on see koht, kus teised autorid kujutavad end paremas valguses ega visku röntgeniaparaadi sisse.

Aga seal, kuhu me edasi liigume, pole valgust. See on teile viimane hoiatus.

Ees ootab üksnes pimedus.