Vannituppa jõudes keerasin ukse lukku, panin vee jooksma ja oksendasin tualetipotti. Kui ma lasksin tal oma suhu orgasmi saada, polnud mul aimugi, kui palju seda on. Kui kaua mul tuleb seda neelata. Enesevalitsust säilitada oli raske, kui tema riist oli endiselt mu kurgus, ähvardades mind uputada.
Pesin hambad ja naasin seejärel magamistuppa, kus leidsin ta mu töölaua ääres istumas. Ta käes oli paar lehte mu käsikirja.
„Kas sina kirjutasid selle?” küsis ta toolil ringi pöörates, et mulle otsa vaadata.
„Jah, aga ma ei taha, et sa seda loed.” Tundsin, kuidas mu pihud higiseks tõmbusid, ning pühkisin neid vastu kõhtu ja astusin talle lähemale. Ta tõusis püsti, kui üritasin lehti ta käest ära näpsata, ja tõstis need pea kohale, kust ma ei saanud neid kätte.
„Miks ma ei tohi seda lugeda?”
Hüppasin üles, üritasin ta käsivart allapoole tõmmata, et lehed kätte saada. „Sellega tuleb veel tööd teha.”
„Sellest pole midagi,” ütles ta sammu võrra taganedes, „ma tahan seda ikkagi lugeda.”
„Mina ei taha, et sa seda loed.”
Ta haaras ülejäänud käsikirja ja surus vastu rinda. Ta kavatses selle nii või teisiti läbi lugeda ja mina mõtlesin üksnes, kuidas teda takistada. Ma ei teadnud, kas see üldse kuskile kõlbab, ja tundsin hirmu — õudu –, et ta võib mind selle tõttu vähem armastada, kui leiab, et minust pole kirjanikuna asja. Sööstsin üle voodi, et kiiremini temani jõuda, aga tema lipsas vannituppa ja keeras ukse lukku.
Tagusin uksele.
„Jeremy!” röökisin ma.
Ei mingit vastust.
Ta ignoreeris mind rohkem kui kümme minutit ja mina üritasin vannitoa ust lahti saada krediitkaardiga. Haaknõelaga. Lubades talle suuseksi.