Pole mingit tüli ega vimma. Tüli käigus on ju tegelikult kõige lihtsam kohvrid pakkida ja uksepaukudes minema minna. Antud juhul siiski on otsus tehtud ühiselt, kaalutletult ja etteheiteid mitte tehes.

Aastaid koos elades on tekkinud mingi side, harjumus, turvatunne. Kuidas sellest lahti rabeleda? Kuidas suuta lubada endal armastada kedagi teist? Kuidas vanast lahti lasta?
Ja nii on saanud päevadest nädalad, ja nädalatest kuud. Otsus on tehtud, kuid teostamiseni pole jõutud, sest ei suuda lahti lasta.

Võiks ju arvata, et ehk ongi siis pigem õigem ikkagi edasi elada ühiselt, kuid ka see on võimatu. Kõik on tuim, tühi, kiretu. On hoolimine. Aga pole enam mehe-naise elu. On korterikaaslaste elu.
Kumbki ei suuda seda esimest sammu teha. On palju räägitud tunnetest sees. Sellest, et ei suuda lahti lasta. Küsimused kuidas ta hakkama saab, ehk on tal valus, leiab ta endale kellegi, kuidas ma nüüd siis lähen?

Kas on üldse võimalik emotsionaalselt lahti lasta pikaajalisest suhtest?
Vägivaldsest ja muidu haigest suhtest välja rabelemine on tohutult raske, aga siis oleks nagu lahkumine põhjendatud. Ei teki seda reeturi tunnet. Aga kuidas lahku minna suhteliselt turvalisest suhtest?