Kuidas saada üle sedavõrd suurest reetmisest nagu truudusetus? Vastus võib peituda siin

 (23)
Kuidas saada üle sedavõrd suurest reetmisest nagu truudusetus? Vastus võib peituda siin
Foto: Shutterstock

Kõige konservatiivsemad hinnangud väidavad, et rohkem kui 25 protsenti abielumeestest ja umbes 15 protsenti abielunaistest seksib abielu jooksul kellegagi, kes ei ole nende abikaasa.

Arvestades, et erinevalt abielulahutusest vaadatakse petmisele endiselt viltu, on need üsna suured numbrid (ja arvatavasti on need tegelikult veelgi suuremad). Kuid ameeriklaste hoiakuid pole suutnud murda ei tehnikarevolutsioon ega Ashley Madison — nagu 1991. aastal, nii arvas ka 2016. aastal kolmandik ameeriklastest endiselt, et pole õige seksida „kellegi teisega peale oma abikaasa“. Nendest inimestest omakorda 13 protsenti uskus, et petmine on peaaegu alati õigustamatu, täpselt nagu arvati ka 25 aastat tagasi.

Sellised tõekspidamised pole omased ainult puritaanlikele ameeriklastele. Üks 2009. aasta uuring vaatles hoiakuid petmise osas üle kogu maailma ja leidis, et „olenemata kultuurile omasest pärimisliinide süsteemist, sotsiaalsete suhete keerukusest või liberaalsusest seksuaalküsimustes“ eelistasid inimesed ikkagi, et abikaasad ajaksid vanainimeste asju koduseinte vahel. (Erandiks võivad siinkohal olla homoseksuaalsed mehed, kelle jaoks seksuaalne truudus näib olevat vähem oluline kui emotsionaalne truudus, kuid selleteemalised uuringud tehti enne samasooliste abielude seadustamist.)

Seotud lood:

Heteroseksuaalsete paaride hulgas on viimasel ajal populaarsust võitnud n-ö avatud abielud ja polüamooria, mis lubavad suhtesse rohkem kui kaks inimest. Ka mõned mormoonid on võidelnud igasugustele kooseluvormidele seaduslikke õigusi, kuid need on seni siiski erand. Terapeudid hoiatavad, et avatud suhteid on palju raskem hoida, kui väljastpoolt tunduda võiks. Isegi kui paar saab üle armukadedusest, on omavahelised mehhanismid ikkagi täiesti pea peale pööratud — kui juba kahe inimese suhtlust ohustavad kõikvõimalikud komplikatsioonid ja arusaamatused, siis viska sinna juurde veel kolmas tegelane ja kõik suhte keerukuse näitajad löövad lakke. Pärast mitme polüamoorse paari nõustamist jõudis terapeut ja autor Daphne de Marneffe järeldusele, et juba ainuüksi suhtlemise ja aja planeerimine kurnab suurema osa inimesi ära. Lisaks annab ta nõu, et enne, kui inimesed abielu uksed kolmandale osapoolele valla löövad, võiks oodata, kuni lapsed kodust välja kolivad.

Aga tuleme tagasi salajaste armukeste juurde. Kuidas saada üle sedavõrd suurest reetmisest nagu truudusetus? Väga aeglaselt. Selleks, et petetud partner hakkaks oma kaaslast taas usaldama, kulub psühholoogide sõnul umbes kaks aastat. Täpsemalt oleneb see muidugi abieluvälise suhte tüübist — on see täismahus armulugu või lihtsalt natuke liiga sõbralik Facebooki-suhtlus. Üle aisa löönud partner peab iseenesest mõista lõpetama igasuguse suhtluse armukese või silmarõõmuga, aga see on alles algus. Asi pole ju ainult kellegi teisega voodisse heitmises, vaid oma partnerile valetamises, seega tuleb kasutusele võtta hoopis teise kaliibriga läbipaistvus ja avatus, vahel lausa Suure Venna masti värgid, näiteks täieliku ligipääsu lubamine oma telefonile ja arvutile ning sageli asukoha raporteerimine. Kui sa oled abikaasat petnud, on tema loomulik reaktsioon eeldada, et sa ei armasta teda ja sind ei saa usaldada. Et vastupidist tõestada, pead sa olema valmis nahast välja pugema.

Näiteks ei palunud Ada oma mehelt ligipääsu telefonile või kirjakastile, kuid too pakkus seda infot enda algatusel ja tõestas aina uuesti oma armastust. Naisel oli olnud jalaoperatsioon, mis tegi liikumise raskeks — mees pühendus sajaprotsendiliselt abikaasa aitamisele, viis teda arstide juurde ja hoolitses, et naisel oleks kõik, mis vaja. Samal ajal jäi ta nende endises ühises kodus väga aupaklikuks ega eeldanud, et võib kohe sisse tagasi kolida.

Ada sõnul pühendus mees kogu käitumisega täielikult suhte parandamisele.

Inimesed, keda on petetud, tunnevad end ära kasutatult ja reedetult, aga peale selle röövitakse neilt üheainsa hetkega kogu enesekindlus. Hakatakse juurdlema selle üle, mis jäi puudu, mida kellegi teise juurest otsima pidi; miks partneri armastusest ei piisanud ning kas ta on siis armukesega võrreldes liiga paks, kole, nõrk, igav ja ebaedukas. Uuringud näitavad, et armuafäärist teada saamine võib mõjutada lastesse suhtumist ja töötegemist ning vallandada depressiooni. Nii võimatu, kui see ka ei tundu, soovitavad psühholoogid, et petmist ei tasu võtta isiklikult.

Tihti pole asi selles, et petja poleks rahul oma abikaasaga — pigem tekitavad temas rahulolematust elu ja suhted üldisemas plaanis. Ta lihtsalt üritab lahendada oma prob- leeme viisil, mille destruktiivsust ta ise keeldub nägemast. Näiteks Keith armastas oma naist endiselt, kuid ta polnud rahul sellega, millised nad koos olid.

Eri koolkonnad pakuvad petmisele erinevaid selgitusi. Kiindumusteooria kohaselt petavad inimesed sellepärast, et lapsepõlves kogesid nad, et nende lähedased polnud usaldusväärsed. Seepärast vajavad nad täiskasvanuna alati varuplaani juhuks, kui neil hakkab tekkima tunne, et nad toetuvad liiga palju ühele inimesele. Sotsiaalkonstruktivistlik teooria keskendub ühiskondlikele aspektidele (kõik teevad seda, nii ongi loomulik) ja investeerimismudel väidab, et kui inimene ei saa suhtest soovitud rahuldust, investeeringut ja pühendumist, hakkab ta neid asju mujalt otsima.

Mõned uuringud jällegi väidavad, et petmine on väliste mõjutajate, isiksusetüüpide ja abieluprobleemide kombinatsioon. New Yorgi lahutusadvokaat James J. Sexton ütleb lahutuse vältimise teemalises raamatus tabavalt: „Kui peaksime leiutama truudusetuse genereerimise masina, oleks selleks Facebook.“ Nooruseihalus, võimalus oma elu internetis idüllilisena näidata ja suhtluse salajas hoidmise lihtsus on tema ärile igatahes kasuks tulnud.

Mis iganes on petmise põhjus, ilma professionaalse abita on niivõrd suurest usaldusehävitajast üsna raske toibuda. Kõigi puhul ei pruugi psühholoogi juures käimine toimida, kuid vähesed suudavad ilma selleta traumast üle saada (Louise’i armuke läks lõpuks oma naise juurde tagasi ilma igasuguste nõustajateta, kuid ütles, et ei soovitaks seda varianti kellelegi). Nagu poliitikute vana kõnekäändki ütleb: head kriisi ei tasu raisku lasta.

Katkend Belinda Luscombe raamatust "Abielufilosoofia. Koos püsimise kunst ja teadus".