"Kujutles, kuidas tüdruku kuumad pulsilöögid õhukese nahakihi all ta suu vastas tunduksid..."
OLI JUST SEE KELLAAEG, MIL MA KÕIGE PALAVAMALT SOOVISIN, et oleksin võimeline magama.
Keskkool.
Või on õige sõna hoopis puhastustuli? Kui ma saaksin kuidagigi oma patte kahetseda, siis see siin peaks ju natukenegi arvesse minema. Tüdimus polnud asi, millega oleksin ajapikku harjunud, iga päev näis võimatul kombel veel üksluisem kui eelmine.
Võib-olla saaks seda minu puhul isegi omamoodi magamiseks lugeda – kui võtta und kui kahe tegutsemisperioodi vahele jäävat loiduseseisundit.
Põrnitsesin kohviku kaugemas nurgas krohvi tekkinud pragusid, kujutlesin neid mustriteks, mida tegelikult polnud. See oli üks moodus lülitada välja hääled, mis jõena mu peas vulisesid.
Eirasin tüdimusest mitutsada sellist häält.
Mis inimmõtetesse puutub, siis olin ma neid kõiki juba varemgi kõriauguni kuulnud. Täna keerlesid kõigi mõtted tühise draama, meie väikesse õpilaskonda lisandunud uustulnuka ümber. Nende kihevile ajamiseks piisas nii vähesest. Olin näinud seda uut nägu kordumas ühes mõttes teise järel, iga nurga alt. Kõigest üks tavaline inimtüdruk. Tema saabumisega kaasnev elevus oli väsitavalt ettearvatav – samasugust reaktsiooni näeks siis, kui lehvitada mingi särava esemega rühma mudilaste ees. Pooled lambaliku olemisega poisid kujutlesid end juba temast sisse võetud olevat, üksnes sellepärast, et tüdruk oli midagi uut, mida vaadata. Pingutasin rohkem, et neid välja lülitada.
Ainult neli häält lülitasin ma välja pigem viisakusest kui vastumeelsusest: pereliikmed, oma kaks venda ja kaks õde, kes olid minu juuresolekul privaatsuse puudumisega sedavõrd harjunud, et ei põdenud sellepärast kuigivõrd. Tegin nende heaks nii palju kui võimalik. Püüdsin mitte kuulata, kui vähegi sain.
Aga ükskõik kui väga ma üritasin... ma ikkagi teadsin.
Rosalie mõtles, nagu ikka, iseendast – tema mõttemaailm oli nagu seisva veega tiik, kus üllatusi on vähe. Ta oli kellegi prillidel oma peegelpilti silmanud ja mõtiskles nüüd omaenda täiuslikkuse üle. Kellegi teise juuksed polnud ehedale kuldsele nii lähedal, kellelgi teisel polnud nii täiuslikku liivakellafiguuri, kellegi teise nägu polnud nii veatult ja sümmeetriliselt ovaalne. Ta ei võrrelnud end siinsete inimestega, see kõrvutamine olnuks naeruväärne, absurdne. Ta mõtles teistest meiesugustest, kellest ükski polnud temaga võrdne.
Emmetti harilikult muretu ilmega nägu oli meelehärmist krimpsus. Nüüdsama vedas ta tohutu käega läbi oma eebenmustade lokkide, pigistas juuksed rusikasse. Vahutas ikka veel tolle maadlusmatši pärast, milles öösel Jasperile alla jäi. Ta peab kogu oma kasina kannatuse kokku võtma, et koolipäeva lõpuni vastu pidada, enne kui saab korraldada kordusmatši. Emmetti mõtete kuulmine ei tundunud kunagi sissetungina, sest ta ei mõelnud iialgi millestki, mida ei saaks valjusti välja öelda või ära teha. Võib-olla tundsin ma end teiste mõtete lugemise pärast süüdlaslikult seetõttu, et teadsin neis leiduvat asju, mida nad ei tahaks mulle avaldada. Kui Rosalie mõtted meenutasid seisva veega tiiki, siis Emmetti omad olid kui ainsagi varjuta kristallselge järv.
Jasper aga... kannatas. Hoidsin ohet tagasi.
Edward. Alice lausus mõttes mu nime ja otsekohe koondus mu tähelepanu temale.
Täpselt nii, nagu oleks mu nime valjusti hõigatud. Mul oli hea meel, et mu nimi oli viimaste aastakümnete jooksul moest läinud – minevikus häiris see väga, iga kord, kui keegi mis tahes Edwardile mõtles, pöördus mu pea masinlikult sinnapoole.
Nüüd mu pea ei pöördunud. Olime Alice’iga osavad sel privaatsel moel vestlema. Harva, kui keegi seda tähele pani. Hoidsin pilgu kipsipragudel.
Kuidas ta vastu peab? küsis Alice.
Kortsutasin kulmu ja mu suuhoiak muutus vaid imepisut. Ei midagi, mis teistele aimu annaks. Kulmukortsutus võis vabalt igavust tähendada.
Jasper oli liiga pikalt liikumatuna püsinud. Ta ei teinud neid väikseid inimlikke liigutusi, mida me kõik tegema peame, liigutades end pidevalt, et mitte silma torgata, täpselt nagu see, kui Emmett oma juukseid sikutas, Rosalie algul ühe ja seejärel teise jala üle põlve tõstis, Alice varvastega vastu linoleumi toksis või mina pead pöörasin, et seinal eri mustreid vahtida. Jasper nägi välja halvatud, sale keha tikksirge, ja isegi ta meekarva juuksed ei paistnud ventilatsiooniavadest sisse heljuvale puhangule reageerivat.
Alice’i mõtteline hääletoon on nüüd ärevil ja ma näen ta mõtetest, et ta jälgib Jasperit silmanurgast. Kas on mingit ohtu? Ta heitis pilgu lähitulevikku, lappas läbi üksluiseid kujutluspilte, otsides mu kulmukortsutuse põhjust. Isegi seda tehes oli tal meeles pista oma tilluke rusikas terava lõua alla ning järjepidevalt silmi pilgutada. Ta silus salgu lühikesi näksitud musti juukseid silmilt.
Pöörasin pea aeglaselt vasakule, nagu vaataksin seinatelliseid, ohkasin, pöörasin seejärel pea paremale, tagasi laepragude juurde. Teised oletaksid, et mängin inimest. Ainult Alice teadis, et raputan pead.
Ta lõdvestus. Anna mulle teada, kui liiga hulluks läheb.
Liigutasin ainult silmi, üles lakke ja jälle alla.
Aitäh, et seda teed.
Mul oli hea meel, et ma ei saanud talle valjusti vastata. Mida ma ütleksin? Suurima rõõmuga? Rõõmust polnud juttugi. Ma ei nautinud Jasperi vaevade jälgimist. Kas on tõesti vaja sel moel katsetada? Kas poleks ohutum lihtsalt tunnistada, et ta ei pruugi kunagi suuta oma janu sama hästi talitseda kui me, ülejäänud, ning mitte sundida teda piire kompama? Milleks õnnega mängida?
Meie viimasest jahiretkest oli möödunud kaks nädalat. Meile, ülejäänutele, polnud see mingi tohutult talumatu aeg. Vahetevahel veidi ebamugav – kui mõni inimene astus liiga lähedale või tuul puhus valelt poolt. Aga inimesed astusid harva liiga lähedale. Nende vaist ütles neile seda, mida nende teadvus iialgi ei mõistaks: et me oleme oht, mida tuleb vältida.
Jasper oli praegu väga ohtlik.
Seda ei juhtunud sageli, aga aeg-ajalt jahmatas mind ümbritsevate inimeste teadmatus. Me kõik olime sellega harjunud, oskasime seda oodata, aga vahetevahel tundus see karjuvam kui tavaliselt. Keegi neist ei märganud meid, kui päevinäinud kohvikulaua ümber istusime, kuigi meie asemel lamavad saaki varitsevad tiigrid olnuks vähem ohtlikud. Ümbritsejad aga nägid vaid viit kummalise väljanägemisega tegelast, piisavalt inimsarnast, et mõjuda usutavalt. Raske oli kujutleda, kuidas nii töntside meeltega üldse ellu jäädakse.
Sel hetkel seisatas üks lühike tüdruk meile lähima laua otsas, et sõbraga juttu ajada. Ta lehvitas oma lühikesi liivakarva juukseid, kammis neid sõrmedega. Radiaatorid puhusid tema lõhna meie poole. Olin harjunud tundega, mida selline lõhn minus tekitas: kuiv tuige kurgus, õõnes igatsus kõhus, masinlik lihaste kokkutõmme, suhu valguv mürginire.
See kõik oli päris tavaline, harilikult oli lihtne sellele läbi sõrmede vaadata. Praegu aga oli see keerulisem, reaktsioonid Jasperit jälgides tugevamad, kahekordistunud.
Jasper andis kujutlusvõimele vaba voli. Ta nägi seda vaimusilmas – nägi, kuidas ta tõuseb Alice’i kõrvalt püsti ning läheb ja seisab tolle lühikese tüdruku kõrvale. Mõtles, kuidas ta alla ja lähemale kummardub, nagu tahaks tüdrukule kõrva sosistada, ning laseb huultel puudutada tüdruku kaelakaart. Kujutles, kuidas tüdruku kuumad pulsilöögid õhukese nahakihi all ta suu vastas tunduksid...
Lõin jalaga vastu ta tooli.
Jasper vaatas mulle otsa, mustade silmade pilk hetkeks pahane, ja vaatas siis maha. Kuulsin, kuidas häbi ja mässumeelsus ta peas sõdisid.
“Vabandust,” pomises Jasper.
Kehitasin õlgu.
“Sa poleks midagi teinud,” sosistas Alice talle, et teda ta õuduses rahustada. “Ma nägin seda.”
Võitlesin kulmukortsutusega, mis oleks Alice’i vale reetnud. Pidime kokku hoidma, Alice ja mina. Polnud just lihtne olla ebard nende hulgas, kes on juba niigi ebardid. Me kaitsesime teineteise saladusi.
“Natuke on abi sellest, kui mõtled neist kui inimestest,” soovitas Alice, hele meloodiline hääl liiga kiire, et inimkõrv seda tabaks, kui keegi olekski olnud küllalt lähedal, et kuulda. “Tema nimi on Whitney. Tal on väike õde, keda ta jumaldab. Tema ema kutsus Esme tollele aiapeole, kas mäletad?”
“Ma tean, kes ta on,” vastas Jasper napisõnaliselt. Ta pööras pea ära, et vahtida välja ühest neist väikestest akendest, mis paiknesid otse pika ruumi räästa all. Tema hääletoon tegi jutuajamisele lõpu.
Ta peab täna õhtul jahile minema. Naeruväärne oli niimoodi riskida, tema tugevust proovile panna, ta vastupidavust kasvatada. Jasper peaks lihtsalt oma piiridega leppima ja nendega arvestama.
Alice ohkas vaikselt ja tõusis, võttis oma toidukandiku – oma rekvisiidi, sest seda see oli – kaasa ja jättis Jasperi üksi. Ta teadis, millal Jasperil julgustustest küllalt sai. Ehkki Rosalie ja Emmett näitasid oma suhet avalikult ja häbenematult välja, olid Alice ja Jasper need, kes tundsid teineteise vajadusi sama hästi kui enda omi. Just nagu osanuks ka nemad mõtteid lugeda – aga ainult teineteise omi.
Edward.
Tingrefleks. Pöörasin pea sinnapoole, kus mu nime hõigati, kuigi tegelikult seda ei hõigatud, vaid üksnes mõeldi.
Mu pilk kohtus pooleks sekundiks paari suurte šokolaadipruunide inimsilmade omaga kahvatus ümaras näos. Teadsin seda nägu, kuigi polnud seda ise kuni selle hetkeni kordagi näinud. See püsis täna kõigi inimeste mõtetes esiplaanil. Uus õpilane, Isabella Swan. Linna politseiülema tütar, kes toodi siia elama mingisuguste muutuste tõttu hooldusküsimustes. Bella. Ta oli parandanud kõiki, kes kutsusid teda täisnimega.
Pöörasin tüdinult pilgu ära. Mul kulus sekund taipamaks, et mitte tema polnud see, kes mu nime mõtles.
Muidugi on ta juba Cullenitest sisse võetud, kuulsin ma esimest mõtet jätkuvat.
Nüüd tundsin ma selle “hääle” ära.
Jessica Stanley – sellest, kui tema mind oma sisemise lobaga tüütas, oli möödunud tükk aega. Milline kergendus see oli, kui ta oma ekslikust kiindumusest üle sai. Varem oli mul peaaegu võimatu pääseda tema lakkamatute ja naeruväärsete unistuste küüsist. Soovisin toona, et oleksin saanud talle selgitada, mis täpselt juhtuks, kui mu huuled ja hambad nende taga talle pisutki lähedale satuvad. See oleks need häirivad unelmad vaigistanud. Mõte tema reageeringust pani mind peaaegu naeratama.
Ega tal sellest mingit kasu ei ole, jätkas Jessica. Ta pole isegi mitte ilus. Ma ei tea, miks Eric nii väga vahib... või Mike.
Viimase nime juures ta võpatas mõttes. Tema uus huviobjekt, üldiselt popp Mike Newton, ei teinud temast üldse välja. Paistis aga, et uuest tüdrukust siiski tegi. Veel üks laps, kes küünitab särava asjakese poole. Seetõttu sugenes Jessica mõtetesse õel toon, kuigi väliselt jäi ta uustulnuka vastu sõbralikuks, kui seletas talle, mida mu pere kohta üldiselt teati. Nähtavasti oli uus õpilane meie kohta pärinud.
Täna vaatavad kõik ka mind, mõtles Jessica rahulolevalt. On ikka vedamine, et meil on kaks tundi Bellaga koos. Vean kihla, et Mike tahab minult küsida, mida see tüdruk...
Püüdsin arutu loba peast välja tõrjuda, enne kui see väiklus ja tühisus mind hulluks ajavad.
“Jessica Stanley peseb tolle uue Swani-tüdruku ees kogu Cullenite klanni musta pesu,” sosistasin ma Emmettile, et mõtteid mujale viia.
Ta kõhistas endamisi naerda. Loodetavasti teeb ta seda vingelt, mõtles ta.
“Tegelikult üsna lahjalt. Ainult õrna skandaalimaiguga. Mitte grammigi õudust. Olen pisut pettunud.”
Ja uus tüdruk? Kas tema on ka nendes kõlakates pettunud?
