Kunagi oli ka minul süda...
Ta tegi seda kergel ja iroonilisel moel, naeris alati selle juures.
See südame kildudeks pudenemise valu on sulle tuttav. Nagu tegelikult tallegi.
Sa mäletad seda hetke, mil sa mõtlesid, et sured. Sa hulkusid nagu udus mööda võõra mereäärse linna tänavaid, näpu vahel kuue sõnaga kiri: Ära enam tule, ei ole mõtet. Sul on meeles, kuidas sa tagusid vastu ust, mis jäigi suletuks. Sul oli peas sadu ja tuhandeid küsimusi, millele mahakooruva värviga uks vastust ei andnud.
Sa mäletad, et jõudsid oma eksirännakul ühe sõbra ukse taha ja andsid kella. See uks tehti sinu jaoks lahti. Sa vajusid üle läve ja nutsid, ainult nutsid. Su noor ja kogenematu sõber ei osanud muud, kui lohistas su diivanile ja lasi nutukrampides viselda. Kutsu mulle kiirabi, luksusid sa, mulle on vaja rahustavat süsti. Kiirabi tuligi.
Noor tugeva aktsendiga medõde silitas tagasihoitud muigega su pead: Noh, poisiga läksid riidu või, pole viga, küll ära lepite! Aga ta ei saanud aru, kui sa ütlesid, et see pole võimalik, see pole üldse see, seekord mitte, ja mitte kunagi enam. Ta tegi siiski sulle süsti, ja su nutt jäigi tasapisi vaiksemaks. Rüüpasid kuuma kohvi.
Järgmised nädalad olid hallis määramatuses. Või mustas augus. Või helevalges teadmatuses. Maailm, mis oli äsja kokku varisenud, ei läinud sulle korda.Vahel sa nutsid, vahel tuiutasid kuivade silmadega ristijalu voodis või põrandal, või tagusid pead vastu seina, või silitasid kinnisilmi põsega tapeeti seinal.
Käisid psühhiaatri ja psühholoogi juures, nad kirjutasid sulle meeleolu tõstvaid kirjusid kapsleid, lasid täita saja küsimusega testi ja ütlesid, et tegelikult oled sa tugev, sa ainult ise ei tea seda veel. Muigasid mõrult. Ja otsustasid kätte maksta. Kogu meessoole. Kogu inimkonnale. Kõigile, kes teistele haiget teevad.
Natuke aega kättemaksuidee aitas sind — tegi justkui tugevamaks. Sul justkui oli miskit, mis oli täienisti sinu oma — sinu kättemaks. Sa haudusid alatuid plaane, üks hullem kui teine. Aga aja jooksul hakkasid su kurjad mõtted ja teod sind väsitama ja sa loobusid neist. Sa ei nutnud end enam magama, ei nutnud unes ega üksinda ärgates.
Ja siis ühel ööl nägid sa unes, et Tema tuli su ukse taha ja anus sisselaskmist. Sa ütlesid talle, et ei saa teda sisse lasta, tema aeg on läbi. Ärgates said järsku aru, kuidas unenäod su alateadvust peegeldavad. See hommik oli esimene päev su ülejäänud elust.
Ülejäänud elus saab see naine tõenäoliselt ise hakkama. Ta on küüniline, ei vaimustu inimsuhetest nii kergesti, võibolla ei armu ta üldse enam. Ta teab, et kõike siin elus ei panda ühele kaardile.Et inimesed on petlikud ja alatud. Ta on alati valvel selja tagant löödava noa suhtes. Võimalik, et ta saab mõnikord siiski veel pihta, kuid kuna ta on valvel olnud, ei taba see teda ootamatult. Ta teab, mis on kuum ja mis kõrvetab.
Tema suu ümber on väikesed vaokesed. Ja pisut erilised silmad.
Võib-olla vanasti said sellistest naistest nõiad. Nagu Ashild Kristiina Lauritsatütres, kelle juurde Kristiina ja Erlend läksid oma suure armastusega, kes aitas Elina laiba peita, kes ei mõistnud Kristiinat ja Erlendit hukka, sest ta teadis, mis on armastus.
Tänapäeval saavad sellistest naistest head inimesetundjad, sõbrannad, kellele võib kurta oma südame muresid, kellele võib helistada kell kaks öösel ja kurta, et mees on jalga lasknud. Kes ei halise ega nuta sinuga kaasa, vaid vaatab elu kainelt, vahel küüniliselt ja õelaltki. Meil kõigil on mõni selline.
Kahlil Gibran on “Prohvetis” valu kohta öelnud:
Teie valu on teie mõismist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Niisamuti nagu puuvilja seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb teilgi tunda valu.
Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm;
Ja oma südame muutuvad seisundid võtaksite te vastu just samaviisi, kui te oma põldudel muutuvaid aastaaegu vastu võtate.
Ja vaikse meelerahuga vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve.
Paljugi teie valust on teie eneste valitud.
See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget poolt terveks ravitseb.
Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära vaikses meelerahus.
/…/
Valu aitab vahel asjadel selgineda. Parima siin ilmas saame kätte ainult läbi terava valu, ütles Ogalindudes isa Bricassart. Kõik inimesed ei kogegi oma elu jooksul niivõrd tugevat emotsiooni, mis muudaks nende kogu ellusuhtumist. Aga need, kes kogevad…
Ma ei usu, et need, kes sellest ükskord välja on tulnud, kahetseks, et midagi seesugust on pidanud läbi elama. Sest “see” on kasvatanud neile tugeva kilbi ja paksu naha. Ja edaspidi saavad nad ise hakkama.
Neile aga, kes oma valust veel välja ei ole tulnud — lugege südamevalu erinevatest etappidest .
Loe ka Psühholoogiaserverist Igaüks on oma õnne sepp.
